Sukhothai iidne pealinn

Bangkokist bussile istudes ootas ees üle viie tunni sõitu Tai keskele, Sukhothai linna. Kui jätta välja wifi puudumine, siis ülejäänu osas on kaugliini bussid tasemel. Mugavad istmed (v.a liiga madal seljatugi), kõigile veepudel ja tasuta toit ning reisisaatja, kes püüab iga hetk inimeste heaolu maksimeerida. Viis tundi hiljem reisisaatja soovitusel bussilt maha astudes olime küll vales linnas 60 kilomeetri kaugusel sihtkohast, kuid viga sai kiiresti parandatud – 600 bahtise (ca 13,5 eurot) taksosõidu asemel hüppasime 70 bahti (1,5 eurot) eest järgmisele bussile.

Sukhothai on ligi 40 000 inimesega väikelinn, mille lähedal on vana Sukhothai – 13. ja 14. sajandil paiknes seal kuningriik, millest tänaseks on alles varemed. Linn oli võrreldes Bangkokiga justkui öö ja päev. Tänavakaubandus oli omal kohal, kuid ei mingit survet. Sõbralik lai naeratus oli enesestmõistetav, kuid kordagi ei kuunud lauset „special price only for you, my friend.“  Kui tahad, siis ostad, kui tahad, siis mitte.

Kui Bangkokis tuli öö eest  üsna mugavas hotellis käia välja 690 bahti (13,3 eurot) ühese toa kohta, siis Sukhothai Happy Guest House küsis tagasihoidliku ventilaatoriga ruumi öö eest kahele inimesele 220 bahti (4,9 eurot). Väga maitsev riisi-kana roog maksis 50 bahti (1,1 eurot), pooleliitrine õlu 70 bahti (1,5 eurot) ning 1,5 liitrine vesi 14 bahti (0,3 eurot). Värskendava jääkohvi, mangokokteili või muu sarnase sai 50 bahti eest. Elu on siin uskumatult odav ning kui mitte hulluks minna ning vett õlule eelistada, siis raha praktiliselt ei kulu.

Saabumisele järgneval hommikul rentisime rollerid (250 bahti ehk 5,5 eurot ööpäev) ning suundusime linnast 12 kilomeetri kaugusel asuvaid varemeid uudistama. Sissepääs maksis tagasihoidlikud 100 bahti ning linna varemed laiusid kokku 70 ruutkilomeetril. Taas paistis välja põhjalik töö, sest kõikjal oli piinliku täpsusega pügatud muru ja põõsad, kõik oli puhas ja hooldatud. Üks tiik oli kaetud roheliste vetikalaadsete asjadega, kuid polnud muret – järsku oli tiigi ääres 40-50 inimesi ning tiik poole tunniga puhas. Tuli taas nentida, et tööjõupuudusest on asi kaugel ning kuigi tööjõu rakendamine on äärmiselt ebaefektiivne, saab tulemus kiiresti muljetavaldavaks.

Varemed olid vaatamist väärt ning sellise linna ehitamine pidi omal ajal väga suurt vaeva nõudma. Kõik ehitised olid tugevalt põimunud läbi usuga, sest funktsionaalsust oli nendes vähe, kuid Buddah sümboolikat pea iga kivi küljes. Varemed on UNESCO World Heritage programmi alla kuuluvad ning paljude ajaloolaste väitel oli tegemist esimese Tai pealinnaga.

Kuna turismiatraktsioonid paraku erilist huvi ei tekita ning igat ilusat rajatist vaadates paistis taamal kõrge mägi, siis sai mõne tunni möödudes taas rollerile istutud ning mägedesse suundutud. Tegemist oli Ramkhamhaeng rahvuspargiga, kus tuli taas 100 bahti letile lugeda. Mägede vahel looklesid korralikud asfaltteed, paiknesid väiksemad farmimajad ja põllumaad. Iga vastu tulnud inimene naeratas ja lehvitas, mis on väga armas, kuid mootorsõiduki roolis omajagu ohtlik. Teele jäi lugematu arv templeid, mõned uued ning enamus vana Sukhothai linna kompleksi kuuluvad. Palju leidus väikeseid altareid, kus jäetakse kõrgemale võimule süüa-juua.

Hea mõte minna ujuma sai paraku taaskord tagasilöögi, sest leidsime küll järve, kuid see oli harjumuspäraselt reostatud ja ujuma ei kutsunud. Eesti inimesele, kes on harjunud 30 kraadise kuumaga päevas 4-5 korda kaunitesse järvedesse või liivarannaga merre sulpsama, on Tais üsna keeruline. Samas olen kindel, et see viga saab parandatud.

Bangkokil ja Sukhothail põhinedes ei väändu keel kuidagi ütlema, et Tai inimesed on vaesed. Jah, tänavatel kohtab tihti tugeva füüsilise puudega kerjuseid ning kohati elatakse väga tagasihoidlikes hüttides, kuid sellised inimesed  ja elamistingimused leiab ka Eestist 30 minutiga üles. Tänavatel domineerib mäekõrguselt Toyota Hilux džiip ning ka väikelinna keskmine autopark on tublisti uhkem, kui Tallinna tänavatel. Kastiga džiibid on siin nii võimsad, et sinna mahub kasti kasvõi terve jalkameeskond.

Peale teist ööd Sukhothais sai taas kott kokku pakitud, söödud Happy Guest House hommikusöök ning siirdutud tuk-tukiga bussile. Järgmiseks sihtkohaks Chiang Mai, mis on Põhja-Tai pealinn.