Hipilinn Luang Prabang

Peale kahepäevast paadisõitu, mudasest mäest üles turnimist ning tuk-tuk-maffiale lõivu maksmist oli aeg otsustada, kuhu Laose keskosas asuvas Luang Prabangis sõita. Konsensus erinevate rahvuste vahel saavutati hetkega – sihtkohaks on Utopia baar.

Tegemist on senini kõige ägedama baariga, kuhu Aasias sattunud olen. Zen by day, groovy by night, nagu nad ennast reklaamivad – best bar in Southeast Asia, nagu paljud külastajad ütlevad. Looduslikult kaunis jõeäärses kohas asuvat baari peab üks kanadalane, kes esimese asjana teatas meile, et võime julgelt reisikotid nende valvata jätta, midagi tellima ei pea, internet on meie päralt ning kõikide küsimustega on ta valmis aitama.

Laoses on valdavalt mäekõrgune kvaliteedi erinevus, kas mingit kohta peab lääne inimene või kohalik (kirjutan seda juttu kohast Luang Nemtha`s, kus on imehead toidud ning – üllatus, üllatus - taas lääne päritolu omanik). Mudel on valdavalt selline, et kohalikud toimetavad ning lääne omanik tegutseb õpetajana – õpetab inglise keelt, selgitab teeninduspõhimõtteid jms.

Baari stiil oli efektne. Erineva kõrgusega toolid-lauad, lakke riputatud mootorrattad, jõeäärne tsillimisala, välikino, rannavolle plats jne. Toidud on maitsvad, joogivalik mitmekesine ning hinnad keskmisest omajagu kõrgemad. See on koht, mida kindlasti külastada – minule jäi suureprane mulje nii 7:30 hommikul, 14:00 lõunal kui 22:30 õhtul. Tulenevalt kohalikust seadusest pannakse kõik baarid kinni 23:30 ehk pidu pikalt ei kesta.

See on kindlasti koht, mida Laoses külastada, soovitan iga ilmaga!

Tervikuna oli Luang Prabang väärt külastus. Minu maitsest läks natukene mööda suur seljakotirändurite arv (lisaks ilmub linna iga kuu üha rohkem nö luksusreisijaid), kuid väga meeldis linna vanem osa, mis kohati meenutas mõnda Itaalia väikelinna. Võimas elamus oli taas ööturg, kus müüdi imeilusat käsitööd, mille valmimist võis päeval ringi liikudes teede ääres asuvates töökodades oma silmaga näha. Ööturu toidutänaval oli lauale kuhjatud uskumatult palju head ja paremat ning suure taldriku endale meelepärast toitu sai 10 000 kipi eest (1,36 eurot).

Meeletus kuumuses sai võetud ette väljasõit Kuang Si kose juurde, kus oli astmete kaupa helesinise veega džunglist ümbritsetud ujumiskohti. Ürgloodus ja selle hääled ümberringi tekitasid aukartust ning jahe mägijõe vesi oli parim võimalik asi.

Kose juures asus karude turvakodu, mille olemasolu oli väga hästi põhjendatud. Nimelt on Aasias väga levinud karude jahtimine ravimite tootmiseks, restoranide delikatessideks ja koduloomadeks. Jahipidamine on enamasti illegaalne ja loomade kohtlemine julm. Turvakodu asukoha valik oli ideaalne, sest see võimaldab tegevust rahastada. Imekauni kose juurde pääsemiseks tuleb jalutada läbi turvakodu, kus näeb karusid, saab teha annetusi ning osta erinevat temaatilist kaupa. Hästi valmistatud infotahvlid ei jäta mitte kedagi külmaks.

Minul paraku liiga palju linna ja ümbruse võlusid nautida ei õnnestunud, sest vahelduseks tuleb pea värske hoida ning mis aitaks seda paremini teha, kui ühe põhjaliku dokumendi kirjutamine krüptovaluutadest. Mulle väga meeldib kuumus, kuid paar päeva jahetades siseruumides sobis reisi justkui kirss vahukooretordile.

Luang Prabang nähtud, mõtlemisele värskendus tehtud, saadud Vietnami viisa ning võis taas bussi peale istuda, et sõita 300 kilomeetrit eemal asuvasse kuldse kolmnurga keskel asuvasse Luang Namtha`sse.