Põhja-Tai ja parimad Tai pärlid üheksa päeva jooksul

Tai tiir on selleks korraks tehtud ning seekord piirdus see vaid üheksa päevaga. Juba ainuüksi Põhja-Tai vääriks kolme nädalat, et rahulikult parimaid palasid uurida. Aga küll jõuab, sest kahtlemata tasub tulevikus vähemalt üks Tai ring veel teha.

Mae Sariangi külastuse eesmärk sai kuhjaga täidetud, sest Tai ja Birma piiriala oli võimas elamus. Edasi sai suund võetud  Mae Hong Son`i poole, mis on 7000 elanikuga väikene linnake üsna lähedal Birma piirile. Pettuma selles ei pidanud, sest linn oli kõige lähemal Euroopale, mida Tais külastasin. Majad nägid välja viisakad, erinevalt tavapärasest pildist, kus paljud majad on käepärastest vahenditest kokku klopsitud. Samuti oli palju rohelust ning tänavatel jooksid kanade asemel ringi koerad, kes erinevalt eurooplastest mitte kunagi ei haugu. Väga viisakas kutsud.

Kui mujal Tais reklaamisid söögikohad ennast Tai toitudega, siis Mae Hong Son`is oli kesktänaval pea igale söögikohale lisatud suur silt kirjadega pizza ja spagetti. Menüüdes oli tavaliselt 2/3 Euroopa ja USA mõjutusega ning 1/3 kohalikku toitu. Mulle, kui ajalooliselt riisi mitte-liiga-kõrgelt hindavale inimesele, on kohalikud riisitoitdud imemaitsvad. Vürtsiarmastuse ja -tolerantsi tõttu pole siin teravuse osas veel midagi erakordset kogenud, kuid jõuab ka seda. Vahelduseks mõnusas akvaariumi ja piljadilauaga nurgabaaris söödud penne carbonara läks igaljuhul asja ette.

Positiivsele esmamuljele Mae Hong Son`i linnast järgnes kohe positiivne üllatus, sest 900 bahti (20 euro) eest saadud kahene tuba asus The Point Villa by Black Ant Coffee nimelises külalistemajas jõe ääres. Tuba oli suur, kõikide (eba)vajalike mugavustega ning stiilne. Vannituba konkureeris oma mõõtmetelt mõne väiksema külalistemaja toaga ning lisaks lääne standarditele vastavale duššinurgale oli sinna sisse ehitatud suur vann. Konkurentsi pakkus sellele ehk vaid mõnusa basseiniga öömaja Laose piiri ääres asuvas Chiang Khong`i linnas.

Õhtune ja öine linn oli vaikne ja üsna inimtühi. Mõndedes üksikutes baarides mängis muusika ning istusid üksikud inimesed, liiklus tänavatel piirdus mõne rolleriga. Tuk-tuki-vaba-maa. Suursuguse Wat Chong Klang`i templi hoovis harjutasid paar noort munka südaöösel täielikus vaikuses võitluskunste, mis oli ka aia vahelt piiludes üsna võimas vaatepilt. Lisaks on linna keskel ilus järv ning paar kilomeetrit eemal suurem ja väidetavalt veel ilusam järv.

Üldiselt on maailm piisavalt suur ning elu piisavalt pikk, et ajapuudust mitte kahetseda. Kuid Mae Hong Son`is oleks väga hea meelega nädala puhanud. Lisaks imeilusale linnale on naabruses olevas Namtok Mae Surin rahvuspargis palju võimalusi matkamiseks, koskedes ujumiseks ja võrratute vaadete nautimiseks.

Edasi tuli sammud seada Chiang Mai tagasi poole, mis tähendas tervet päeva autosõitu mägedes. Need vaated on kaunid ning järjest tulevad viited kosk, koobas, kuumaveeallikas jne. Paraku pikemateks peatusteks seekord võimalust ei olnud. Küll oli väga mõnus peale pikka kurvilist mägiteed leida täiesti juhuslikust kohast tee äärest nõidade teemalise kohviku, mis pakkus kümneid ja kümneid kohvisid.

Chiang Mai oli peale nädalavahetuse võimast ööturgu ning vahepealset piirikülade külastust enda väärtust kaotanud. Templite hoovid olid suletud, linnas liikusid ringi pidutsevad turistid ning tänavatele oli kuhjatud prügi, mille vahel jooksid rotid. Viimased olid prügikottide kuhjades laamendades üsna muljetavaldavad. Iga tuk-tuk peatus ning sohver hakkas sõitu pähe määrima - turismi madalhooajal vaid hipide rahast ilmselgelt kõigile ei piisa. Seekord sattus ka öömaja ekstreemne „Mint House“ nimeline koht olema, kus kõrvaltänavalt sissepääsemine oli justkui vanglasse sisenemine läbi mitmete lukkude ja takistuste. Sisemus vastas välisele ilmele.

Hommikul sai suurlinna külastus taaskord lõppenuks loetud, sest saabus väikebuss koos elukutselistest hipidest ameeriklase, sakslase, šotlaste, jaapanlase ja kes-teab-kust pärit hipitüdrukutega. Kõigil ees üks suund – paadiga tripp Laosesse.

Kui keegi jagab minu maitset, siis välkvisiit Taisse andis mulle järgmised kohad, kuhu tagasi lähen:

1.       Salawin River ja jõeäärsed külad, mis on nii visuaalselt kui inimeste poolest minu parim Tai elamus

2.       Mae Hong Son, mis on ideaalne väikelinn koos suurepäraste ööbimisvõimalustega

3.       Wat Rong Khun aka White Temple (Chiang Rai), mis isegi templikauge inimese ohhetama ja ahhetama paneb

4.       Mae Ya Waterfall ja Doi Inthanon National Park, mille autoteed olid mäekõrguselt kõige ekstreemsemad, kuid vaated ja vaatamisväärsused olid iga hetke väärt.