Bussisõit ei ole ajavõit, liinil Luang Namtha - Hanoi

Pole just väga pikk tee, kõigest 800 kilomeetrit. Sellist vahemaad on küll ja küll päevaga läbitud, mõtlesin Luang Namtha`s bussile astudes. Peale kolme päeva ja 25 tundi bussis said kilomeetrid igaljuhul uue tähenduse – läbisime keskmiselt ühe tunniga 32 kilomeetrit.

Esimene päev

Kell 7 hommikul oli tuk-tuk ukse ees ning kell 7:30 astusin Luang Namtha bussijaamas hirmkalli (koos tuk-tuk`iga 130 000 kip`i ehk 11,8 eurot) magamisbussile, suunaga viimasesse Laose enamvähem linna Muang Khua`sse. Läbida tuli ligi 220 kilomeetrit. Osaliselt oli tee tuttav, sest see kattus paljuski Luang Prabang`i ja Luang Namtha teega, kus distants ligi 310 kilomeetrit ning bussisõidu ajakulu üle 10 tunni.

Ära kunagi unusta, et oled Aasias, võiks kõrva taha panna kuldsed õpetussõnad. Otseloomulikult on Aasia magamisbussid Euroopa inimese jaoks paakümmend sentimeetrit liiga väikesed. Proovi kuidas tahad aga magamiskohad on loodud inimestele pikkuses 170 sentimeetrit ning pikema inimese ainus võimalus on suruda enda põlved vastu plastmassist konstruktsiooni, mis võrdub keskaegse piinapingiga. Õnneks oli buss üsna tühi ehk sai ronida viimasesse ritta, kus kõrvuti viis magamiskohta ning võimalus risti vedeleda.

Sihtkohas olime kell 14 ehk pea 7 tundi sai nautida kaunist mägiteed, kus buss taas korduvalt seisis, et juht saaks nuputada aukude läbimise taktikat. Aukudest läbi sõites kukkus tihti maha kruvisid ning buss lagunes kolinal. Tabasin ennast mitu korda mõtlemast, kuidas küll bussifirma raamatupidajad sellistel teedel busside amortatsiooni arvestavad?

Sihtkohaks olnud linnake ise osutus aga väga mõnusaks - ümbritsetud mägedest ning turismi seal praktiliselt ei eksisteeriunud. Tänavatel müüdi harjumuspäraste turistividinate asemel hoopis praktilisemat vara – võrkaiad, okastraadid, potid-pannid, tööriistad ja muu eluks vajalik. Vahelduseks hea ja rahulik ning suurepärane võimalus vaadata, kuidas käib kohalik elu väikeses linnakeses.

Teine päev

Taas kell 7 hommikul, seekord kohalik buss liinil Muang Khua`st Vietnamis asuvasse Dien Bien Phu`sse. Pileti hind 60 000 kip`i (5,5 eurot) ning läbitav vahemaa ligi 110 kilomeetrit. Ajakulu kokku ligi 6 tundi.

Lisaks kohalikele oli buss laotud täis vajalikku varustust alates gaasiballoonidest ja lõpetades ekskavaatori hooratastega. Sõit mägedes läks väga vaevaliselt, kuid vähemalt sai pea aknast väljas ilusaid vaateid nautida. Igal võimalusel buss peatus, et kaupa peale võtta või hoopis kellegi hoovis arveid klaarida. Ka piiriületus läks kiiresti ja sujuvalt, kui jätta välja Vietnami inimeste kombed. Nimelt puudub siin termin „järjekord“ – inimesi polnud küll palju, kuid väikese piirivalveluugi ees käis pöörane trügimine. Kui reisisaatja rollis olev kohalik poleks ükshetk toore jõuga appi tulnud, siis viisaka inimesena sealt üle piiri ei pääse.

Saabumine Dien Bien Phu`sse pakkus taas üllatusi. Peale 6-tunnist bussisõitu kõht korises ning hotellist sai võetud suund söögikohta otsima. Viis kilomeetrit kesklinnas kõndimist ning selle aja jooksul ei leidnud pea ühtegi kohta, kust oleks saanud midagi osta, rääkimata söögist. Ilmnes, et kell 12-16 on praktiliselt kogu linn suletud.

Teine üllatus oli prügimajandus, kus kõik olmeprügi, jäätmed jms laisalt tänavale visati. Mujal Aasias tehakse seda samuti, kuid selles linnas lendasid terved solgiämbrid laia kaarega. Hiljem lükkasid prügimajandajad selle luuaga kokku, panid kastidesse ning viisid eemale põllule, kus prügi terve õhtu suurtes lõketes põles. Õhtu saabudes algas linnas elu ning pea ainsa valge inimesena sai taas täielik staar olla.

Kolmas päev

Jälle kell 7 hommikul, seekord marsuudil Dien Bien Phu ja Hanoi. Pileti hind 375 000 Vietnami dongi ehk ligi 13,1 eurot. Vahemaa linnade vahel ligi 450 kilomeetrit. Bussisõidu ajakulu üle 12 tunni.

Tegemist oli taas luksusliku magamisbussiga, mis oli taas väikestele inimestele mõeldud ning kus tuli taas viimases reas mitu kohta hõivata. Siiski oli Vietnami teede kvaliteet palju parem ning vaated bussi aknast imeilusad. Vahepeal tehti peatuseid lõuna söömiseks, mangode ostmiseks, miski piimafarmi poes ning mõned lühemad peatused, enamasti reisijate eraasjade ajamiseks.

Mis on alternatiivid?

Kui Tai transpordivalikud on väga mitmekesised, siis mägises Laoses on olukord keerulisem ning halb teede kvaliteet tähendab väga pikka sõitu. Kel probleeme merehaiguse või kõrgusekartusega, see peaks neid bussisõite võimalusel vältima.

Luang Namtha`s oli olemas lennuväli, kuid regulaarselt Hanoisse lennata ei saanud. Lühikese broneerimisajaga oleks saanud 220 euro eest ühe vahepeatusega lennata, kuid reis oleks olnud kokku 22 tundi.

Kõige optimaalsem lahendus oleks olnud magamisbuss Luang Namtha`st otse Dien Bien Phu`sse ning sealt lennukiga Hanoisse. Päevase ettebroneerimisega oleks lennupilet olnud ligi 100 eurot, kuid kui reisi varem planeerida, siis peaks saama pileti vahemikus 20-40 eurot. Kes on Aasias lühemal puhkusel ehk pole maa ja ilm aega, sel tasuks kindlasti sellist ajaefektiivset lahendust eelistada.

Aja osas kohustustevaba reisija võiks aga vabalt liikuda 4-5 tunniste otsadega kohaliku bussiga, sest teele jäi mitmeid armsaid väikeseid linnasid või külasid, millest paljud vääriksid õhtu ja öö veetmist. Sel viisil võtaks reis arvatavasti 4-5 päeva, kuid annaks hea sissevaate Laose ja Vietnami maapiirkondade kultuuride erinevusesse. Ebamugav, ekstreemne, kuid olenevalt inimtüübist jääb positiivne või negatiivne mäletus kindlasti kogu eluks.