Lõbustuspargi tulevik võiks
olla magnetvälja jõul liikuv ameerika raudtee, kus kaks inimest mahutavatele
vagunitele on võimalik sisse kirjutada teekond – näiteks kvartalist A
kvartalisse C, läbides kvartalit B – ning arvuti kalkuleerib vastavalt määratud
ekstreemsusastemele liikumise trajektoori. Vagunid liiguvad otsejoones teele
jäävate takistusteni ning mööduvad nendest järsu pöördega vähem kui poole
meetri kauguselt. Maapinnalt suudavad need tõusta kuni 200 meetri kõrgusele.
Ärgates ilmnes, et olen
endiselt Luang Prabangi ja Luang Namtha vahel liikuvas „VIP“ bussis. Olime
jõudnud lainelise asfaltiga kurvilisele mägiteele, kus graafikust lootusetult
maas olev bussijuht üritas viimast välja võtta. Bussi teise korruse kõikumise
amplituut oli nii võimas, et võisid aegajalt aknast bussi küljel olevaid kirju
lugeda.
Eelnev teekond oli üsna „ohutu“
olnud, sest tihti oli bussi kiirus 0 km/h – bussijuht mõtles, kuidas ületada
teel haigutavaid hiigelsuuri auke. Kui Tai teed olid igati eeskujulikud, siis meie
marsuudile jäävad Laose põhimaanteed olid parimal juhul 10% ulatuses asfaltiga
kaetud. Öisel teel liikusid enamasti veoautot ja teised bussid.
Teel tegime ühe poe juures
vahepeatuse, kus järsku üks kohalik kaasreisija ilmselgelt elevusse sattus.
Natuke selgitamist poemüüjale ning nurga tagant puurist võeti välja suur
varaan, kes pandi kaalule ja seejärel kotti. Ostja oli ilmselgelt rahul ning
arvatavasti näitas sama rahulolu tema naine, kes sai järgmine õhtu pidusöögi
küpsetada. Minu imestunud nägu nähes astus ligi teine kohalik ning teatas laia
naeratusega „very tasty“. Küpsetamise retsepti jätan igaksjuhuks seekord
jagamata.
300 kilomeetri läbimiseks kulus kokku 10 tundi, kuid Luang Namtha oli aga sõitu
väärt. Olin oodanud pisikest ja tagasihoidlikku linna, kuid kohale jõudes
vaatas vastu midagi hoopis muud – linn on täidetud uhkete ja kallite villadega.
Esimest korda nägin Aasias
toimivat prügisüsteemi, kus paljudel on regulaarselt tühjendatavad prügikastid.
Uuenduslike inimestena on rakendatud taaskasutuse põhimõtteid ning prügikastid
on valmistatud vanadest veoauto rehvidest. Linnas oli tänaval isegi kast, kuhu
elanikud said oma kaebuseid sokutada. Tänaval asjatavad ringi triiksärgis
pankurid, politseieskordi saatel liigub neljarealisel korralikul asfaltteel edasi-tagasi Mercedes Benz`idega tähtsate
isikute kolonn ning Toyota Hilux`i džiipe ei jõuaks vist eales kokku lugeda.
Tausta uurides ilmnes, et tegemist on üle piiri tulnud Hiina rahaga. See on
kogu linna käima tõmmanud, sest isegi vähesed kohalikud hütid olid tavalisest
paar korda suuremad.
Väga omapärane kogemus
Laosest. Siin linnas on ainult üks tõeliselt häiriv asi – kogu linn on kaetud
kõlaritega, kus järjekindlalt tuleb propaganda juttu ja imelikke isamaaliseid
(?) laule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar