Kui oskaks punuda, siis punuks maja Salawin`i jõe äärde

Kohalik ehituskunst on muljetavaldav. Inspireerituna Rambo IV seiklustest sai Mae Sariangist suundutud Salawin jõe äärde, mis eraldab Taid ja Birmat (Republic of the Union of Myanmar). Täiesti mõistan, miks Rambo just mööda jõge Birmasse suundus.

Tee Mae Sariangist algas viperustega, sest järgisime GPS-i ja suunavaid silte ning jõudsime peale 30 kilomeetrist sõitu jõeni, mis just rõõmustavat üllatust ei pakkunud.

Pole midagi, sama teed pidi tagasi ning lähenesime teisest suunast. Õigepea läks tee mägiseks ning seejärel asendus asfalt mingit laadi pinnaseteega, millele on vihmad omajagu kahju teinud. Toyota Vios kiunus ja kräunus, kuid läbis tee üsna muretult. Mägedes hakkasid paistama postidele ehitatud hütid – kuna sile maa sealkandis puudub, siis on postid ainus lahendus. Ning need majad muutusid üha ilusamaks ja ilusamaks. Erilist muljet avaldasid majad, mis olid laastust punutud ning katuseks kasutati kuivanud lehti. Tõelised meistriteosed.

Peale 40 kilomeetrist mägiteed jõudsime Ban Mae Sam Laep`i, mis on Tais asuv Birma kultuurist tugevalt mõjutatud küla. Tegemist on kauni mägise kohaga Himaalajast algava Salawin`i jõe ääres. Kohalikku sadamasse pääsemiseks tuli esmalt sõita alla järsust ning olematu teega mäest ning seejärel läbi oja. Natukene sõitu küla vahel ning umbes kaks sekundit peale auto peatamist oli olemas paadimees. Sadamast saab 1 500 bahti (33,2 eurot) eest long boat`i, mis viis meid kahetunnisele sõidule. Kui Mae Sariangis ei mõistnud enamus inimesi pea sõnagi inglise keelt, siis paadimees ja muud tegelased valdasid seda hästi.

Vaated jõelt olid igat sekundit väärt. Ühel pool Tai ning teisel pool Birma, mis paistis märksa rohkem džunglina ning oli paljudes kohtades leekides – äärealadel metsatulekahjude kustutamisega vaeva ei nähta. Birma poolele oli iga natukese maa järel kividele kirjutatud veidraid sõnumeid, näiteks „our river, our life“. Mida selle all silmas peetakse, seda ma ei tea, kuid kindlasti saan teada. Teel oli ka Birma piirivalve positsioon, kus automaadid olid nurka visatud ning tõmmud noormehed lõbustasid ennast jões suplemisega. Ametlik piiripunkt sealkandis puudub ning piiri ületamiseks tuleb saada kaubale kohalikega.

Kui olime pea tunni mööda jõge sõitnud, siis jõudsime jõe ääres paiknevasse Ban Thata Fang külla. Tegemist oli pisikese antud piirkonda hästi ilmestava külaga, kus turiste vist liiga tihti ei satu. Enamus külaelanikke oli palavuse eest puhkama keeranud ning sai rahulikult maju ja nn tänavat uudistada. Majad olid taas kaunid – käepärastest vahenditest tehtud ning mõne majaga oli ikka väga palju vaeva nähtud. Kahju mõelda, et need majad vajavad iga-aastast remonti tulenevalt tuulest ja vihmast. Ainsa lääneliku märgina oli külas suur plakat anti-alkoholi propagandaga. Enne tagasiteele asumist sai tehtud mõnus suplus Salawin`i jões.

Kui jõudsime tagasi alguspunktiks olnud sadamasse, siis juba harjumuspäraselt rendiauto käima ei läinud . Vaid üks lause abiaplvega ning minuti pärast olid külamehed oma Toyota Hilux`iga kohal, suvalisest kaablist lõigati „krokodillid“ ning masin sai hääled sisse. Äärmiselt kenad ja viisakad inimesed, kellega on võimalik mõistetavas keeles suhelda.

See küla ja paadisõit jätsid senini kõige kustumatuma mälestuse ning ilma ühegi kõhkluseta võiks seal pikka aega ise elada. Nendel inimestel oleks mulle väga palju õpetada ning ka minul neile nii mõnigi tarkusetera jagada. Sellest Birma mõjutustega külast lähtuvalt olen kindel, et Birma on koht, kuhu ükspäev kindlasti mõneks ajaks kolin, sest kultuur, inimeste suhtumine ja üldine eluolu sobisid mulle justkui lusikas silmaauku.