Elu džunglis, väärt kolm kilomeetrit mäkketõusu

Aasia on turistide paradiis ning Laos pole sellest ilma jäänud, siin domineerivad küll seljakotirändurid. Lõpmatust turismist vahelduse saamiseks ei jäänud üle muud, kui pakkida seljakott ning suunduda džunglisse. Uurides internetist võimalusi kerkis Luang Namtha`s esile kohalik matkakorraldaja Forest Retreat Laos, mille tegemistesse on edukalt kaasatud nii kohalikud kui lääne inimesed.

Matka saab valida mõnusas ning maitsvate toitudega kohvikus, kus valiku juures on abiks hea inglise keelega lääne noored. Kuna hetkel on turismi madalhooaeg, siis tuli valida kajakisõitu ja matkamist kombineeriv kahepäevane väljasõit džunglisse, kuhu oli juba kaks registreerunut Saksamaalt. Seiklus maksis 650 000 kip`i ehk ligi 59 eurot.

Hommikul kell 9 sai kohvikus võileiva ning seejärel asuti masinaga teele. Esimene peatus oli hommikuturu juures, kus matkaks söögipoolist hangiti. Toiduvalik turul on siinkandis omapärane – müüakse elus kalu, kaheksajalgu, kanu ning isegi oravaid. Lettidelt leiab ahvatlevaid vürtse ja piparaid, tomateid ja küüslauke ning sadu taimi, millele kuidagi nime anda ei oska.

Linnast kümmekond kilomeetrit eemal tegime peatuse ning lasime Nam Tha jõkke kajakid – matk võis alata. Jões oli vähe vett, mistõttu kajakisõit suhteliselt lihtne. Sellest hoolimata õnnestus kärestikus ühel korral kajak ümber pöörata.

Meil oli kaasas väga asjalik kohalik giid, kes valdas heal tasemel inglise keelt, viskas nalja ning tundis hästi džunglielu. Iga natukese aja tagant tüüris ta kalda poole, et erinevat söögipoolist leida. Ühe puu küljest sai seeni, teise küljest mulle tundmatuid vilju ning lisaks erinevaid rohelisi taimi.

Möödusime mitmest külast ning tegime ühes peatuse, kus meid väga sõbralikult vastu võeti. Küla oli üsna traditsiooniline, koosnes valdavalt bambusest, puust ja kuivanud rohust valmistatud hüttidest. Siiski oli ka mõni kivimaja, sest bambusehitised tuleb aasta-paari järel uuesti ehitada. Küla keskel oli suur satelliitantenn, millega inimesed Tai kanaleid püüavad. Saime ka majadesse sisse piiluda ning esimese asjana lõi ninna kodumaine suitsusauna lõhn, sest lõket tehakse toas ning korstnaid majadel ei ole. Paljud tegelevad käsitööga, kasvatatakse kanu, haritakse peenraid ning käiakse eemal suurtel põldudel tööl.

Peale ligi kuuetunnist kajakisõitu jõudsime kahe jõe ristumiskohta, kus oli väikene hütt – meie kodu üheks ööks. Kuna valget aega oli vähe järgi, siis asuti esmalt (peale ujumist muidugi) süüa tegema. Selleks tassisime väikese katusealuse juurde vett ning giid tõi kõrvalt džunglist suured banaanipuu lehed ja hulga erinevaid taimi. Lõkkel olevas potis tehti kleepuvat riisi (sticky rice), rohelistest taimedest tehti üks hautis, sealihast ja tundmatutest komponentidest teine, juurde grilliti tšillikaunad. 

Minu lemmik oli pannil küpsetatud tomati-küüslaugu segu, mille valmistamine on oluliselt lihtsam, kui toidu lao keelse nime meeldejätmine. Pane wok-pannile õli ning aja see kuumaks. Lisa seibideks lõigatud küüslauk ja soola, prae natuke. Seejärel hakitud tomat, vett ning lase segul 15 minutit haududa. Lõpuks lisa suhkrut, Knorri (kana)maitseainet ja rohelist sibulat. Lihtsate komponentidega ning õige tehnika korral väga maitsev toit.

Õhtusöök toimus juba pimedas, kus hütis pandi põrandale banaanilehed ja keskele küünal. Igaüks sai suure palli kleepuvat riisi ja lusika, millega endale head-paremat kausist juurde tõsta. Tõstsid meelepärased toidud banaanilehele, soovi korral segasid need omavahel ning söök võis alata. 

Kõht täis, väljas pime ning võis nautida loodust. Džungli hääled olid võimsad ja kaunid, kuid kõige muljetavaldavamaks osutusid lendavad heledalt vilkuvad putukad. Segu vulisevast jõest, kümnetest häälekatest lindudest-putukatest, õhus vilkuvatest täppidest ja moskiitode pinisemisest andsid enneolematu emotsiooni. Juba kell 20 sai moskiitovõrgu alla magama keeratud, et nautida väsitavale päevale järgnevat pikka 12-tunnist und.

Hommik algas kell 8, mil serveeriti kleepuvat riisi ja omletti. Tund hiljem oli elamine kokku pakitud ja alata võis jalgsimatk džunglisse. Soojenduseks kõndisime 2,5 tunniga kolm kilomeetrit ülesmäge, mis oli kaelamurdev katsumus. Kui esimesed kilomeeter-kaks sai veel džunglit nauditud, siis viimane kilomeeter oli parajalt tegemist elus püsimisega.

Vürtsi lisasid kõikvõimalikud väikesed metsaelukad, kes varmalt hammustasid. Mina olin ainus õnnetu, kes sai vaid moskiito ja sipelgahammustusi – teistel õnnestus leida mitmeid kaane (need eemaldati üliterava suure noaga), puuke ja muud tundmatut.

Kui olime mäe otsa jõudnud, siis edasine tee läks lihtsamalt ning sai rohkem ringi vaadata. Džungel oli tõeliselt ilus koos ürgsete hiigelsuurte puude, tiheda bambusvõsa ning mitmekesise taimestikuga. Giid peatus iga natukese aja tagant, et proovida, kas üks või teine taim on sobiv söögiks.

Varsti serveeriti lehtedele lõuna ning algas kauaoodatud teekond mäest alla, mis oli paraku pea sama keeruline, kui mäkketõus. Maa oli kaetud libedate lehtedega ning järsakust laskudes oli alati esimene reakstioon haarata kinni mõnest puust. Probleem peitus selles, et iga natukese aja tagant oli puu okkaline või veel halvem, kleepuv. Viimane andis nii tugeva liimi, et selle kättesaamiseks tuli seda ettevaatlikult terava noaga maha kraapida.

Lõpuks mäe jalamile jõudes, üle põllu jalutades ning külma allika juurde saabudes oli raske enda rõõmu varjata. Vaid paarisaja meetri pärast vastu tulnud jõgi ja suplus venitas naeratuse veel laiemaks.

Kokku sõitsime kuus tundi kajakiga ning kõndisime 10 kilomeetrid džungli raskel rajal. Füüsiliselt äärmiselt kurnav aga ööbimine džunglis, lõkkel valmistatud gurmee-toidud ning matk läbi looduse olid seda kuhjaga väärt. Käed-jalad on lõhki ning kõikjal putukahammustused aga nagu vanasõna ütleb – haavad paranevad, kuid mälestused jäävad.