Hanoi = Bangkok x Bangkok

Bangkoki tänavad olid väga kirjud ning poode-baare-kõike-muud igal sammul. Vietnami pealinnas Hanois paistavad säravad sildid vähem välja, kuid elu tänavatel tuhiseb pööraselt, Bangkok ruudus. Kolm ööd Hanois andis omajagu kogemusi. Kui kohalikku eluolu tunda ning teada kõiki pettuseid, siis on Hanoi võrratu koht nii kultuuri kui ööelu elamuste saamiseks.

Kõige ohtlikum ja ohutum liiklus, korraga. Euroopa liikluskultuuriga harjunud inimene üle tee ei saa ning abi pole ka valgusfooridest, rääkimata ülekäiguradadest. Mitmerealistel tänavatel liigub ühtlane voog, kus on 10% autosid ja 90% rollereid. Punane tuli liiklusvoogu ei takista ning võidab see, kes kõige kõvemini signaali laseb – möödasõiduks tuleb eesolevale autole nii kaua tuututada kuni autosid vastu ei tule ja saab mööda sõita (üle pideva joone ja vastassuunast enesestmõistetavalt).

Kahesuunaline liiklus eksisteerib vaid teoorias ning sõidetakse täiesti juhuslikult. Hea nõuanne on enne tee ületamist vaadata vasakule-paremale-vasakule-paremale-ette-taha-ette-vasakule-paremale. Kel süda nõrk, see peaks Hanoid vältima.

Samas, peale kahte päeva tundsin ennast seal liikluses jala liikudes palju turvalisemalt, kui Euroopas. Vabalt võib suvalises kohas 3+3 rida tee ääres silmad kinni panna ja teele astuda – liiklus on nagu jõgi, mis sujuvalt mööda voolab. Nipp peitub selles, et tuleb liikuda ühtlase tempo ja väikeste sammudega. Kohalikud on uskumatult head takistuste vältijad. Mootorsõiduki lähenedes ei tasu peatuda või kiireid liigutusi teha, sellega ei oska kohalikud arvestada. Suurim risk on see, kui liikluses on turist, sest esiteks peab ta mootorsõiduki juhtimiseks püstihull olema ning teiseks ei oska tema tõenäoliselt jala liikujate nüanssidega arvestada.

Taksojuhi tuhat nippi. Jõudes hilisõhtul Hanoi bussijaama oli vaja sõita 6 kilomeetri kaugusele hotelli. Teekond GPS-i pealt kenasti välja vaadatud ning kuna bussijaamas tahtsid taksojuhid meid lõhki rebida, siis sai takso natukene eemalt võetud. Ei olnud abi. Esimene pööre oli kohe vales suunas ning kui seda taksojuhile mainida, siis üritas viimane kätega selgitada, et tema läheb õiges suunas. Niiviisi käis see tükk aega kuni lõpuks sai taksojuhi peale karjutud ning teine oli sunnitud otsa ümber pöörama. Taas bussijaamast mööda ning 6 kilomeetri pärast hotellis. Õnnetu taksojuht sai loodetud ümberlinnasõidu asemel vaid osa taksomeetril olnud rahast. Aga mis parata – GPS 1 : taksojuht 0.

Üks taksojuht oli eriti arrogantne. Peale sõitu sai ta rahatähe, millest pidi omajagu tagasi andma. Tagasi sai aga väikese rahatähe ning taksojuht kukkus röökima, et tema pole raha saanud. Vaidle palju tahad, taksojuht endas kindel. Ähvardas ja karjus ning lõpuks sai kokku lepitud sõit politseisse. Natukene maad edasi tuli taas peatus ja kauplemine. Lõpuks taksojuht nõustus, et sai rohkem raha ning pidi ülejäänu tagasi andma. Raha käis käest-kätte, sahker-mahker ning kui takso lõpuks lahkus, siis oli raha käes ikka sama vähe. Mustkunstnik missugune. Õppetund: kui pole täpset raha, siis ära anna rahatähte enne vahetusraha nägemist käest. GPS 1 : taksojuht 1.

Viimase taksosõidu jaoks sai palutud hotellist takso tellida ning lõpuks läks õnneks – taksomeeter töötas laitmatult (osadel komme hetkega mitmekordistuda), taksojuht sõitis otsejoones sihtkohta ning lisaks oli olemas kaardimakse võimalus.

Pildil taksojuht-mustkunstnik-varas ametit pidava härra masin.

Teeninduse tippklass ja naeratuste ookean. Keskmise hinnaklassiga hotellis ning söögikohtades oli teenindus tõeline pärl. Paljud Vietnami inimesed on nii siiralt sõbralikud ja heatahtlikud, et see teeb lausa kohmetuks. Kogu aeg hoolitsetakse, et kõik oleks hästi ja kõik oleks olemas ning kõige ette ja taha käivad viisakusavaldused ja „Sir“. Seljakotirändurina seda nii palju ei koge, kuid Euroopa mõistes üsna tagasihoidliku eelarvega oled ümbritsetud teenindusest, millest läänemaailmas vaid unistada võib. Luksusreisijatest teenindusgurmaanidele on Hanoi kahtlemata paradiis.

Muuseumid, pargid ja vanalinn, need on väärtus! Hanois ja üldse Vietnamis on tublisti investeeritud koloniaalajastu ja sõdadega seotud vaatamisväärsustesse. Ühest sõjateemalisest muuseumist kirjutasin pikemalt siin. 20. sajandi alguses oli Hanois vaid 36 tänavat ning tänaseks on see piirkond vanalinn, mis on täidetud kõikvõimalike poodidega. Vanalinna kõrval asub Hoan Kiem järv, mille ümber keeb õhtuti tõeline elu. Väikesel saarel asub Kilpkonna torn (Turtle Tower), mis on öise valgustusega väga efektne. Kui liikluse ja müügimeestega harjuda, siis on meeldejääv elamus Hanoi pikast jalutuskäigust garanteeritud.