Esperance imelised rannad

1792. aastal otsis rannikul tormi eest varju kaks Prantsuse laeva, L`Esperance ja Recherche. Kümme aastat hiljem kaardistati rannik ning esimesed kaunid rannad, nende hulgas Lucky Bay ja Thristle Cove. Ka täna saab Esperance randadesse jõudes tükikese esimeste rändurite emotsiooni – millegi erakordselt kauni avastamine.

Esperance on ligi 15 000 inimesega linn Western Australia lõunarannikul, 721 kilomeetrit Perthist. Kant nimetab ennast ise hüüdlausega „Australia`s best beaches“ ning turismiturundajate julguse taga on tugev sisu. Olles näinud omajagu Austraalia rannikut saav Esperance ümbruse rannad senini tugeva esikoha.

Pikemalt mõtlemata võtsin saabudes suuna Le Grand National Park`i, mis on Esperance`st 50 kilomeetrid ida poole. Baasiks võib valida Le Grand Beach ja Lucky Bay telkimisala. Esimenes on igale puhkajale eraldi ala, teises tuleb ennast suurele platsile sobitada. Mõlema taristu on väga hea – matkaköök, grillid, tualett ning isegi päikese energiaga soojaks saav dušš. Boonusena saab Le Grande Beach`il mäe küljelt maalilist päikeseloojangut ja -tõusu vaadata ning Lucky Bay`s õnnestub näha laisalt vedelevaid kängurusid.

Le Grand Beach`ilt algab ca 15 kilomeetri pikkune matkarada, mis läheb üle küngaste ning läbib teel imekauneid randasid – Hellfire Bay, Thristle Cove ja Lucky Bay. Mina liikusin seekord autoga, kuid kasutasin randades matkarada lähema ümbruse avastamiseks. Igasse randa saabudes valdas mind võimas emotsioon, sest vaatepilt oli lummav. Valge liiv (väidetavalt üks maailma valgemaid), helesinine ookean, kaljudega ümbritsetud kaarekujulised rannad. Veetsin rahvusparki avastades kohal kaks ööd ning ühe täispika päeva. Minu lemmik oli Hellfire Bay ning telkimiseks sobilikum Le Grande Beach.

Le Grand Beach

Hellfire Bay

Thristle Cove

Lucky Bay

Esperance pakub aga veelgi rohkem ning linnast lääne poole suundudes saab 40 kilomeetri pikkuse Great Ocean Drive läbida. Rannad ja vaateplatformid on kohati vähem kui kilomeetrise vahega. Twilight Beach on üks Austraalia (kohalike väitel ka maailma) hinnatuimaid, kuid sellel rajal osutus minu lemmikuks Eleven Mile Beach.

Teel Albany poole peatusin veel ööbimiseks Fitzgerald River National Park`is, kus on rohkem õitsevaid lilli kui ühesgi teises sarnase suurusega paigas maailmas. Kämpimisplatsid on alles hiljuti rajatud ning mitte kuigi kodused – killustik, bituumen, ehituspraak jms. Parki sisenedes esimesena teele jäävas telkimiskohas (Four Mile Campground) polnud ühtegi hingelist ning ega keegi sinna jääda ei tahtnudki. Rannikut mööda jooksvat teed pidi sai paarikümne kilomeetriga Hamersley Inlet platsile, kus eluolu ja vaated palju soojemad.

'

Ümbruskonda sattudes peaks Esperance olema kohustuslik peatus ning viis päeva pakuks võimaluse rahulikult kogu ümbrus avastada. Minul jäi nägemata Cape Arid National Park, mille avastamine eeldab sadu kilomeetreid neljarattaveolistele mõeldud teedel. Arvestama peab, et võrreldes näiteks Queenslandiga on siin rahvuspargi elamus on natukene kallim. Näiteks Le Grand`i parki sisenemine oli 11 dollarit auto kohta ning 10 dollarit telkimine.