Kullakaevurid, turvamehed ja hobused

Jõudes Lääne-Austraaliasse oli maa juba üles kaevatud. Aastal 1893 tegid hobusega rändurid tänase Kalgoorlie linna juures peatuse ning märkasid seal kulda. Sellest hetkest on järjepidevalt maad üles kaevatud, et väärt metalli rohkem ja rohkem kätte saada. Mina jätsin kullakaevuri karjääri seekord kaugemale tulevikku ning sain hoopis osa lühikesest, kuid paljutõotavast turvamehe karjäärist.

Linna jõudes mõtlesin ööks-paariks hostelis peatuda ning ühe esimese asjana vahetasin mõned sõnad ühe just saabunud uus-meremaalasega. Kui härra kuulis, et olen Eestist, siis järgnes rõõmus karjatus: „Esstoonjiaaaa, that`s best place in the world!“ Ilmnes, et härral olid eestlastega vaid head kogemused ning sealt minu turvamehe karjäär alguse saigi.

Nimelt oli uus-meremaalase näol tegemist endise maffia turvamehega, kes nüüd ausat ametit otsima tuli. Mõõtmetelt sobis härra igati kenasti turvatööle – ligi 2 meetrit pikk ja 160 kilogrammi. Pidi hakkama kullavedusid turvama ehk poolautomaat relvaga saateautos istuma. Nädala palk 5500 dollarit. Kuna selle tööni oli aega ning linnas oli tulemas suur hobuste võiduajamine („Race Round“, mis on üks Austraalia enimhinnatud üritusi), siis otsustasime midagi ajutist otsida.

Esmalt viis tee võiduajamise asukohta, kus kontoris eitati kõike, isegi ürituse toimumist. Laskmata ebaviisakusel ennast häirida oli järgmine sihtkoht kohalik turvafirma, kes võistlust turvas. Nemad olid märksa lahkemad ning nõus tööd pakkuma, kui olemas RSA sertifikaat ja vastav vormirõivastus.

Viimasega oli lihtne, sest kõrval asuvast taaskasutuspoest sai kingad, viigipüksid ja valge triiksärgi 10 dollari eest. RSA ehk Responsible Service of Alcohol oli natukene keerulisem – läbida tuli 19 dollarit (allahindlusega) maksnud online koolitus, mis koosnes 98 valikvastusega küsimusest ning kahest telefoni teel lahendatavast kaasusest. Küsimused olid seinast seina – erinevate osariikide seaduste tundmine, purjusoleku taseme visuaalne tuvastamine, alkoholi standardkoguste näited, agressiivsete inimestega tegelemine jne. Minu jaoks lihtne, uus-meremaalane murdis kõvasti pead (lõpuks lahendasin testi tema eest). Nüüd olen ametlikult sertifikaadiga pädev alkoholitarbijate kontrollija.

Kolmapäeva hommikul said turvafirmaga paberid korda aetud, kuid liiga hilja ning nad lubasid vaid õhtuks paar tundi tööd. Seega tuli kontorist otse võiduajamise rajale suunduda, ennast töötajana esitleda ning saigi kohe alustada. Ametinimetus oranžil vestil oli uhke – RSA Marshall. Hobuste võiduajamine oli seekord suunatud daamidele ehk kogu ümbrus oli tihedalt täis harjumatult kauneid tütarlapsi.

Töö ise on üsna veider. RSA Marshall peab tagama, et kogu alkoholitarbimine vastab seadustele ja reeglitele. Esmalt kõndisin niisama ringi ning jälgisin inimesi. Seejärel kolisin mõneks ajaks väravasse, kus kontrollisin alla 25-aastastena näivate noorte dokumente ning andsin neile käepaela, mis tõestas piisavat vanust. Järgmiseks organiseerisin liiklust ning kui üritus oli hoo sisse saanud, siis patrullisin hobustele panustamise ruumis.

Nädalavahetusel oli teine võiduajamine ning seal tekkis võimalus olla kaks ööd rada valvamas. Nimelt oli peale kolmapäeva hulk toitu ja alkoholi ära varastatud. Valvuri elu on üsna kuiv. Kui inimesed platsilt lahkunud, siis teed ringi, lukustad kõik väravad, pildistad üles väärisesemed (et hiljem probleeme ei tekiks) ning edasi jalutad iga natukese aja tagant ümber territooriumi. Kuna olime kahekesi, siis sai üks magada ning teine pidas valvet. Kogu asja kohta tuli koostada turvalogi ehk kirja panna olulisemad tegevused ja insidendid.

Kolme päevaga töötasin kokku 38 tundi ning teenisin 22 dollarit tunnist. Arvestades töö sisu oli see tõenäoliselt kõige lihtsam raha, mille olen senini enda elu jooksul teeninud.

Kaalusin Kalgoorlie linnas pikemat töötamist, kuid loobusin, sest linnas elamine ei tundu endiselt põnev. Muidu oli seal päris arukaid võimalusi. Näiteks kulda sisaldavat maavara vedava konveierliini kõrval seisev labidamees teenis 1800 dollarit nädalas. Kaupa vedava veokijuhi paariline 1200 dollarit nädalas. Puurimisfirmad viisid töötajad tihti neljaks nädalaks kuskile objektile ning selle ajaga võis teenida 7000 dollarit.

Seega sai taas asjad kokku pakitud, Kalgoorliega hüvasti jäätud ning hoopis Austraalia kõige kaunimaid randu avastama sõidetud.

Kokkuvõttes on Kalgoorlie näol tegemist linnaga, kus on olemas kõik mugavused ning sealsete inimeste elu keerleb ümber kulla. Kahtlemata suurimaks vaatamisväärsuseks on The Superpit, mis on avatud kullakaevandus mõõtmetega 3,5 x 1,5 km ja 570 meetrit sügavust. Seda ilmaimet tasub vaadata, kuid suurt muud Kalgoorlies näha pole.