Üle võlli asjad on naljakad, eksole. Väikesaartega harjunud inimesele on
Austraalia vahemaad harjumatult suured ning seega pakub iga teekond oodatust
palju rohkem. Autosõit Bombala (New South Wales) ja Kalgoorlie (Western
Australia) vahel tundus pühapäeva pärastlõuna sisustamisena, kuid ometigi kulus
12 päeva ja pea neli tuhat kilomeetrit. Tee jagunes minu jaoks neljaks osaks,
millest esimene lõppes viiepäevase auto parandamisega Port Pirie nimelises
linnakeses – neid muljeid juba jagasin.
Osa kaks
Edasi oleks olnud kaks päeva sõitu, kuid kui saab minna ringiga, siis miks
valida otsetee. Seega pöörasin vasakule, et läbida Eyre Peninsula nimeline
South Australia poolsaar. Tegemist on pisikese tükiga Austraaliast, mis on oma
pindalalt ligi viis Eestit. Regiooni tuntakse kui kalapüügi paradiisi.
Esimene peatus oli Whyalla, mis nägi välja igati noobel ja uhke. Kauni
ranna ja sinise läbipaistva veega linnakeses oli olemas kõik eluks vajalik.
Tänavatel vurasid uhked autot, tennise ja golfiväljakutel kees elu ning sadama
kai oli täis kalastajaid. Viimased olid küll 90% ulatuses võõrmaalased, kes
linnas töötasid. Kuid ookean oli helde – üks kohalik rookis meie saabudes
hiigelsuurt kingfish`i, asiaadi välimusega mehed tõmbasid järjest välja
krabisid, ühe konksu otsa jäänud elukas (kelle nimi mul ei meenu) pritsis kaile
pika tindirea. Kogu lõbu vaatas merepõhjast rahulikult stingray.
Rahvasuus levis aga kuuldus, et edasi liikudes on kalavarud veelgi paremad
ning järgmiseks peatuseks saigi poolsaare tipus olev Port Lincoln nimeline
koht. See on üks linnakene, kus võiksin vabalt pikemalt peatuda (mõtlen
tõsiselt tagasi sõitmisele). Linnakese ümber oli hulgaliselt veinitehaseid ja viinamarja istandusi
ning linn ise mõnusasti künkale laiali laotatud. Tööst seal puudust pole, sest
lisaks suurele viljaterminalile on linnas kalasadam ja ümbruses mitmeid
tuunikala farme. Kõige tipuks nimetavad nad ennast maailma koos haidega puurisukeldumise
pealinnaks. Väga sõbralikust turismi infokeskusest sai veel sada ja üks
tegevust.
Mina valisin taas enda lemmiku – telkimine ja matkamine Lincoln National
Park`is. Teele jäävast kalapoest sai võetud kaasa tuunikala steik (tartar`i
valmistamiseks) ning hulk erinevaid suitsutatud meresaadusi. Rahvuspark ise asus
linnast vaid 15 kilomeetri kaugusel ning kohale jõudes olin taaskord lummatud.
Pildid räägivad iseenda eest.
Osa kolm
Seltsiliseks olnud Hollandi neiu jätsin Port Lincoln`i avastama ning
suundusin mööda poolsaare teist rannikut taas ülespoole. Teele jäi lähemal ja
kaugemal kiidusõnu pälvinud Coffin Bay National Park, mis minul seekord paraku
külastamata jäi. Küll viis tee läbi rannikuäärsete linnade, mis olid tõeliselt kaunid.
Võiksin veeta nädalaid kohtades nimega Elliston, Venus Bay, Streaky Bay või
Smoky Bay. Vaid ööbimiskohaks juhtunud Ceduna jättis hapu maigu, kuid seda
ennekõike suure hulga purjus ja lärmavate pärismaalaste tõttu, keda politsei
jätjekindlalt arestimajja toimetas.
Edasine tee mööda ranniku äärt pakkus taas uue elamuse, sest kohtusid kõrb
ja ookean. Vaatasin ookeanis hullavaid vaalasid ning Nullarbor National
Park pakkus pea igas peatuskohas ilmelise vaate kõrgelt pangalt. Loodus oli
samas olematuks kahanenud, vaid mõned põõsad ja üksikud puud.
Osa neli
Ühel hetkel kadusid ka üksikud põõsad ning mind ümbritses täielik tühjus.
Teeäärsete bensiinijaamade kütusehinnad tõusid ja tõusid ning kulmieerusid enne
Western Australia piiri, kus liitri unleaded 91 kütuse eest tuli välja käia 2
dollarit liitrist (muidu kütus 1,5-1,6 dollarit). Osariikide piiripunktis sain
väärt kogemuse rubriiki „tervisliku toitumise ABC“, sest karantiinireeglite
(või täpsemalt minu puuduliku kodutöö) tõttu konfiskeeriti kõik minu puuviljad
ehk sisuliselt kogu kaasas olnud toit. Vaid üks õnnetu porgand jäi autosse ning
mulle teadmine, et järgmine pood on 800 kilomeetri kaugusel.
Ka täielik tühjus pakub mõnikord üllatusi. Kui oled sõitnud tunde keset
tühjust mööda sirget teed, kus kaaslasteks vaid hiigelsuured veoautod (road
trains) ja mõned karavanid, siis kurvi järel olevalt sildilt „Australia`s
longest straight road – 146,6 km“ lugedes venis naeratus laiaks. Üle võlli
asjad on naljakad, eksole.
Kuna teekond osutus liiga pikaks, siis tuli öö veeta juhuslikus kohas tee
ääres – peale kohtumist kahe känguruga on öösel sõitmise isu läinud. Õnneks või
kahjuks jõudsin napilt kõrgema loodusega piirkonda ning edasi läks loodus taas
põnevamaks. Keskpäevaks olingi enda sihtkohas.
Kokkuvõtvalt on teekond Melbourne`st Western Australia`sse väärt autoga
läbimist ning selleks tasub aega varuda. Rahvuspargid ja rannik enne Adelaide
on ilus, kuid Eyre poolsaar trumpab selle mitmekordselt üle. Ahvatlus valida otsetee
ei tasu siinkohal ennast ära. Viimane osa teekonnast on aga elamus, mille jaoks
peab natukene friik olema, sest tuhat kilomeetrit tühjust igaühele
vaatamisväärsuseks pole. Seega on arukas vara üles ärgata ning tuhat ühe
päevaga ära võtta (sh võta võimalusel kanistriga kütust kaasa ning söö oma
puuviljad ära).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar