Uskumatu Birma, uskumatu Yangon

Kui oma silmaga ei näeks, siis ei usuks. Tuhisedes Esperance randadest läbi Perthi melu, Bali turismimeka ja Bangkoki hullumaja polnud päikese all palju uut. Kuni hetkeni, mil nägid lennukiga pilvepiirist allapoole laskudes põllulappe ja tühjust. Natukene veel ning olimegi kohal – Yangon, Birma. Iga järgmine samm sellel maal on pakkunud uskumatuid ja ennenägematuid elamusi kõige positiivsemas võtmes.

Birma ehk täna ametliku nimega Myanmar on rohkem kui 50 miljoni elanikuga kagu Aasia üks kõige vaesemaid riike. Pikalt sõjaväe diktaktuuri all elanud riik avanes külalistele alles peale esimesi demokraatlikke valimisi aastal 2011 (sisuliselt on riiki siiski valitsemas sõjavägi). Stagnatsioon ja isoleeritus ülejäänud maailmast on jätnud kohaliku eluolu lääne kultuurist ja turismitööstusest suhteliselt puutumata. Aga asjad muutuvad nüüd valguskiirusel.

Esimene peatus Birma külastamisel oli ligi 5 miljoni elanikuga endine pealinn Yangon. Võrreldes Bangkokiga on see nagu öö ja päev. Linn on elu täis, kuid kõik on äärmiselt aegunud ja lihtne. Igal sammul leiab tänavatoidu, puuvilja, tubaka vms lette, baar tähendab parimal juhul väikest ruumi, kuid enamasti on lihtsalt tänavale väikesed plastikust lauad-toolid tõstetud. Lisaks leidub kõikjal nutitelefonide poode.

Korralikuma söögikoha otsimine osutuski esimesel õhtul liiga keeruliseks ülesandeks. Seega sai valitud enamvähem tänavarestoran ning mindud toiduga kindla peale – spicy deep-fried chicken. Kujutasin vaimusilmas ette paneeritud ja fritüüritud kanafileed. Oh ei, esimese paari ampsuga sai selgeks, et tegu on uue mängumaaga. Toidu põhikomponendiks olid kanapead (või mõnelt teiselt linnult) ja muud siseorganid. Algus oli psühholoogiliselt raske aga peale viiendat pead tundusid need juba väga maitsvad. Hiljem nägin serveeritud toitu turul ka toorkujul.

Korraliku toidu saab siin 1-3 USA dollari eest. Maitsev kohvi tänaval maksab 0,5 dollarit, suure õlle saab baarist vahemikus 0,6-1 dollarit. Tänaval müüdavad puuviljad ja pirukad maksavad vahemikus 0,05-0,2 dollarit. Pakk kohalikke (ilma hoiatuskirjadeta) sigarette 0,6 dollarit. Kui mitte sattuda mõnda üksikusse lääne stiilis restorani, siis on kõik imeodav.

Brittide ja religiooni kultuuripärand

Linnas jätkub vaatamist küllaga. Kunagise Suurbritannia kolooniana on linn täis vanu ja uhkeid ehitisi, mis on hoolimata viletsast seisukorrast vaatamiseks väga ilusad. Paljud mahajäetud koloniaalhooned on eriti aukartust äratavad. Turgude külastamise kogemus erineb märgatavalt ülejäänud regioonist. Pea täielikult puuduvad lõpmatult suured suveniiriletid, võltsitud kallid firmabrändid ning suured valmistoitu müüvad turud. Toiduturud on enamasti kitsad ning lettidel jooksvad rotid enam üllatust ei paku. Eraldi turgudelt saab tarbekaupu, lihtsaid riideid, kümnendite vanust tehnikat jms.

Linna tähtsaimaks vaatamisväärsuseks on 99 meetri kõrgune Buddistide püha koht Shwedagon Pagoda ja seda ümbritsevad religioosed rajatised. Legendi kohaselt ehitati Pagoda juba 2600 aastat tagasi, kuid ajaloolased on ehitusajaks hinnanud pigem 6. sajandit ning hiljem on seda pidevalt edasi arendatud. Kogu kompleks särab kullast ning paljud rajatised on kaetud päris kuldplaatidega.

Peidetud ööelu uskumatud elamused

Erilist ööelu peale Bangkoki oodata ei osanud. Seda suurem oli üllatus, et tegelikult on linn öösiti väga noortepärane. Üle linna leidub hulk õllejaamu (beer station), mis on olemuselt baar-restoranid. Üle sai vaadatud kaks - Power Lights ja Sports Bar. 

Need kohad pakuvad lisaks 0,6-1 dollarisele õllele, 4-10 dollaristele korralikele toitudele ja 13 dollarisele Red Lable viskipudelile ka veidrat meelelahutust. Nimelt on seal iga õhtu moeshow ja laulude esitamine. Lavale tulevad kohalikud tütarlapsed, kes muusika saatel laulavad. Siis jalutavad niisama catwalk`il. Mõnikord üks tüdruk korraga, teine kord kolmekümnekesi. Tütarlastele saab osta lilli või suure säravate lipakatega nööri. Seda tehes saab tüdruku laulude vahepealsel ajal enda lauda kutsuda. Niisama seltsiks, täiskasvanute teenuseid nad ei paku. Asja korraldus ja sisu lahutab meelt korralikult.

Kõige uskumatumad kogemused olid aga klubidest. 

Pioneer. Pilet maksis 7 dollarit ning selle eest sai ka tasuta joogi. Klubis mängiti sama pop-trääns-muusikat, mis kõlab ka igas teises klubis. Õlu maksis 2 dollarit ja pudeli Black Lable viskit sai 60 dollariga. Midagi erilist see polnud ning „külastajateks“ valdavalt töötavad tüdrukud (ehk prostituudid). Kupeldaja organiseeris neid seletades ja kätega vehkides pidevalt ringi ning tüdrukud üritasid järjekindlalt teda vältida. Nende peamine huvi oli hoopis nutitelefoniga mängimine.

DJ Bar. Pilet maksis 10 dollarit ning klubi külastajateks jõukamad kohalikud (ukse ette oli pargitud Ferrari), turistid ja töötavad tüdrukud. Võrreldes teiste kohtadega väga kallis, näiteks 0,33 liitrine õllepurk maksis 3 dollarit. Rahvast ja melu oli aga küllaga, heli kvaliteet hea ning klubi ise kena.

Hoopis toekam oli eraldi klubide rajoon. Takso viib suurte kuni 15-korruseliste majade keskele parklasse ning kohe on ümber hulk promootoreid, kes üritavad sind enda klubisse meelitada. Kokku on seal kuus klubi ning mõte oli need kõik läbi vaadata. Asian Dance Club küsis pileti eest 6 dollarit (koos tasuta joogiga). Rahvast palju ei olnud. Mõned turistid, mõned kohalikud, mõned töötavad tüdrukud. Teiseks klubi mille nime ei mäleta. Seal moodustasid suurema osa gay mehed ning nende vahel siblisid ringi mõned kliente otsivad tütarlapsed. Ei midagi erilist.

Teises majas asub JJ Dance Club, kus pilet 4 dollarit ning külastajateks enamasti kohalikud noored. Muusika on hiphopilik ning kell 2 öösel toimub moeshow. Nalja pakub püüdlik personal, näiteks on WCs lausa kaks meest, kes püüdlikult kraane lahti keeravad, seepi kätele pritsivad ja koos käsi kuivatada üritavad. 

Kõige omapärasema elamuse pakkus Channel V nimeline klubi, kus sissepääsu sai lunastada 7 dollari eest. Sisse astudes möödusid esmalt tee peal mitmetest magavatest inimestest. Peosaal oli rahvast täis ning käis korralik pidu. Kõik peale meie olid kohalikud, enamasti noored inimesed. Saime oma esimesed tasuta joogid ning suundusime peale seda tantsupõrandale. Meid märgates jooksis kohale hulk turvamehi. Tantsupõrandale tehti jõuga ruumi ning kui sinna astusime, siis ümbritses meid vähemalt kuus turvameest. Kui tavaliselt klubis tantsitakse, siis seal ei osanud kuidagi käituda – triiki täis tantsupõrandal tütarlapsi eemale tõrjuvate turvameeste vahel "tantsimine" oli elu üks kõige veidramaid tundeid.

Võimalik ainult Birmas!