Külalisena Birma pere juures, headuse uus tase

Juhused mängivad elus olulist rolli ning võivad kogu tulevikku muuta. Lääne-Austraalia isoleeritud rahvuspargis üksi rannal jalutamine avas võimaluse, mis muutis minu mõttemaailma. Ühe kaastelkijaga peetud vestlus viis mind lõpuks elama Birma pere juurde – olime esimesed valged inimesed, kes selles külas pere juures ööbida said. See kogemus oli võimas.

Küla asub Yangonist ligi 100 kilomeetri kaugusel Irrawaddy jõe delta alal. Birma mõistes on tegu üsna jõuka piirkonnaga, sest maa on seal viljakas ning vett küllaga. Külas oli kokku 1000 majapidamist ning pea kõik eluks vajalik. Vaid üks kuu enne meie külastust sai küla elektri, mille üle kõik suurt rõõmu tundsid. Turiste sinna ei satu ning välismaalastel on rangelt keelatud seal ööbida. Meie majutamisele eelnesid läbirääkimised ning perel õnnestus saada kohalikust politseist tutvuse kaudu eriluba.

Tee külla algas üsna vaevaliselt. Pidin neile helistama ning leppima kokku saabumise aja. Konks on aga selles, et keegi ei rääkinud inglise keelt. Esimese katsega kaubale ei saanudki. Mineku päeva hommikul võetud uus kõne oli produktiivsem, sest pere juurde oli saabunud sugulane, kes inglise keelt valdas. Külast saadeti meid peale võtma takso ning varsti olimegi kohal.

Päev 1: külalislahkuse uus tase

Jõudes jõe ääres paikneva majakese ette saime esmalt pererahva sooja tervituse osaliseks. Üks hetk hiljem sattusime koheselt natukene ebamugavasse olukorda. Nimelt on Birmas komme, et külalised ei maksa mitte ühegi asja eest. Pererahvas tahtis kohe maksta ka 30 dollarist taksoarvet. Meie ei saanud sellega aga kuidagi nõustuda, sest 30 dollarit on Birmas väga suur raha. Kiire liigutusega surusime taksojuhile raha pihku ning saime olukorra meie kasuks lahendada. Astusime hoovi ning elamus algas.

Õigepea teatas pererahvas, et valminud on söök. Toidulaud oli tõesti rikkalik ning esmalt serveeriti kõik külalistele. Kogu elu keerleb külaliste ümber ning pererahvas asub sööma alles siis, kui külalised on lõpetanud. Kunagi ei öelda, et alustage söögiga varem või lõpetage kiiremini. Meil läks süsteemist aru saamiseks paar söögikorda ning siis oskasime juba pigem kiiresti süüa ning kõiki toite piisavalt alles jätma. Inimeste kannatlik viisakus on siin maal kirjeldamatu.

Esimene söögikord oli huvitav, sest toit polnud üldse vürtsikas. Selgus, et see oli spetsiaalselt meile tehtud. Palusime tšilli lauale tuua ning järgmisel korral igapäevast retsepti kasutada. Paljudes kohtades võib ehtsast kohaliku toidu elamusest ilma jääda, sest kohalikud eeldavad tihti, et valged inimesed vürtsi ei kannata. Alati tasub toitu tellides öelda, et soovid seda, mida kohalikud söövad. Vürtsikas toit meile meeldib.

Kõht täis ning võtsime käsile jalutuskäigu külas. Välismaalastena tekitasime väga suurt elevust. Paljud küla lapsed polnud mitte kunagi välismaalast näinud ning olid esmalt väga kohkunud näoga. Naeratad ja lehvitad neile ning saad vastu maailma kõige suurema naeratuse. See sõbralikkus pani mind nii palju naeratama, et põsed hakkasid valutama.

Külas on olemas kõik vajalik alates poodidest ja lõpetades keskkooliga. Mitmes kohas kutsusid inimesed meid enda juurde tuppa ja pakkusid teed. Tänaval vurasid hästi lihtsad traktorid, mis vedasid enamasti banaane. Majade ees kuivas tšilli. Banaanid ja tšilli on selle küla tugevus. Punased banaanid olid tõesti parimad, mida eales saanud olen. Sama võib öelda ka tšilli kohta. Väetiseid ei kasutata ning kõik põllusaadused on kaubandusliku välimuse poolest hirmsad, kuid maitselt taevalikud.

Peale jalutuskäiku oli taas söögi aeg, seekord juba korralikult vürtsikas. Natukene jutustamist ja naermist ning peale seda oli aeg puhkama minna. Ilmnes, et meile oli ette valmistatud toad suurte vooditega ning pererahvas oli enda aseme teinud koridori ja kööki. Protestisime ning nõudsime põrandal magamist, kuid paraku tulutult. Laia naeratuse saatel toodi hoopis madratseid juurde.

Päev 2: jõge avastamas

Hommik algas 5:55 või isegi varem, sest maja all elav kukk alustab kell kolm öösel täiest kõrist röökimist. Peale kiiret "vanni" (pesemiseks on õues suur veeanum, kust kapaga vett peale kallad) sai kaasa aidatud hommikusöögi valmistamisele. Sarnaselt igale toidukorrale oli ka hommikusöök mitmekäiguline. Kõik toimetasid usinalt ning ühe pliidina võeti muna praadimiseks kasutusele puupakust ehitatud välipliit. Toit oli taas äärmiselt maitsev.

Saime taas kõne Austraaliast, kus elamuse organiseerinud härrasmees tahvelarvuti Viber rakenduse kaudu enda soovitusi jagas. Isegi külas on väga paljudel inimestel nutiseadmed.

Järgmiseks siirdusime paadiga teisele poole jõge tuttavale külla. Pakuti teed ja kohvi ning seejärel võtsime suuna jõe keskel asuvale saarele, et seal asuvas majas aega veeta. Järsku algas tihe paduvihm, mille üle kõik rõõmu tundsid. Ka meie, sest pikale veninud täiesti kuiv periood valmistas farmeritele palju muret. Lisaks sai üle mitme nädala nautida mõistlikku temperatuuri.

Peale saarel lõõgastumist suundusime taas teisele kaldale, kus ühes majas oli meile lõuna valmistatud. Märgade riiete asemele anti meile longy`d (seelik, mida enamus mehi Birmas kannab) ning suundusime taas küla uurima. Sellel jõekaldal oli muuhulgas ka kirik ning suur kurgi istandus.

Varsti siirdusime tagasi enda koju. Vahepeal oli juurde tekkinud uus inglise keelt rääkiv inimene – Itaalias õppinud Kareni hõimust pärit preester. Läksime enda uue sõbraga kohaliku juuksuri juurde, kus lõikus maksis 0,5 dollarit. Kuna valge mees polnud seal kunagi juukseid lõiganud, siis kogunes seda ilmaimet vaatama mitukümmend inimest. Kohalikel oli nalja ja rõõmu kuhjaga.

Võtsime kohvid ning tuli mõte minna kalafarmi vaatama. Kohalikud korjasid meid rolleritega peale ning viisid ligi 10 kilomeetri kaugusele farmi. Nagu kombeks kutsuti esmalt tuppa teed jooma. Seejärel paadiga kalatiigile. Kogemus oli võimas, sest mõnedes kohtades hüppasid sajad kalad kõrge kaarega veest välja. Kohati isegi kõhe, kui mitmekilosed kalad napilt peast mööda lendavad. Kalafarmerid rääkisid, et sealkandis on inimesed niiviisi ka surma saanud.

Märkamatult oligi kätte jõudnud õhtu ning läksime tagasi koju, et taaskord imemaitsvat toitu süüa. Õhtul vaatasid lapsed natukene multifilme ning siis kogunes pere elutuppa. Näriti kohalikku ergutava toimega närimiskummi (lehe sisse keeratud laimivedelik ja miski taim) ja tehti nalja. Kuigi üksteisest midagi keelebarjääri tõttu aru ei saanud oli ikka nii lõbus, et naer kajas üle küla.

Päev 3: lahkumine kümnekesi

Oligi käes aeg lahkuda. Saime kiire hommikusöögi ning läksime maja ette, kus takso juba ootas. Meie üllatuseks oli kokku 10 inimest, kes universaalkerega sõiduautosse mahtuma pidid. Olime natukene segaduses, kuid kohalikud naersid ja ütlesid, et asjad siin just nii käivad. Mahtusimegi autosse ja alustasime 100 kilomeetrist sõitu Yangonist veel kaugemale – külastama preestri kodukirikut.

Linnake oli kena ning hiilgas taas vanade koloniaalehitistega. Turiste sinna palju ei satu ning turgu külastades olime taas suured vaatamisväärsused. Nagu ikka – algul vaatavad lapsed ehmunud näoga, siis lehvitad ja saad vastu suure siira naeratuse.

Ka kirik oli suur ja võimas. Kohalik poiss hüüdnimega Monkey ronis kõrge kookospuu otsa. Just siis, kui hakkas kallama paduvihma ning tugev tuul kõigutas puid. Olin üsna kindel, et meie kookose isu pärast saab see olema poisi viimane ronimine. Aga ei, poiss vääris oma hüüdnime ning õigepea oli meil maitsev kookos.

Pressisime ennast taas autosse ning võtsime suuna Yangon`i poole. Vahepeal sai tehtud mõned peatused, külastatud paari tuttava kodu ning söödud lõunat. Õhtuks olime tagasi Yangon`is.

Õppetunnid kogu eluks

Kolm päeva Birma perega oli minu jaoks elu muutev kogemus. Olen tahtnud uskuda, et ka minu sees on hea süda. Aga selle pere juures tundsin end algul nii tühise ja halva inimesena. Ma ei ole kunagi näinud nii suurt heatahtlikkust, sõbralikkust ja külalislahkust. Nendel inimestel pole palju aga nad on siiralt õnnelikud. Kui selline mõtteviis maailmas laiemalt leviks, siis oleks kogu maailm palju parem paik. Mina võtan selle headuse ja need siirad naeratused endaga kaasa ning kasutan neid igal võimalusel. Elu mõte on olla õnnelik ning õnn ei peitu asjades ja varas, vaid headuses meid ümbritseva vastu.