Danang oli tõeline suurlinn,
kus tööpäeva lõpuks kogunes randadesse kümneid tuhandeid kohalikke. 13 tunnise
rongisõidu kaugusel lõunas asuv Mui Ne on aga pisikene kuurort, mille rannad
küll veelgi kaunimad. Kui eesmärk on midagi teha või avastada, siis see pole
kindlasti õige koht. Mitte millegi tegemiseks, ideaalne.
Kuurort on ülipopulaarne
venelaste hulgas ning neid märkab siin tänavatel palju rohkem, kui kohalikke.
Koha eripäraks on see, et kõik sildid on kindlasti vene keeles. Enamus siiski
õnneks ka ingliskeelse tõlkega ning osad ka vietnami keeles. Kohalikud
restoranide sisseviskajad hüüavad esimesena „privjett“ ning kui ettekandjalt
midagi paluda, siis ta vastab „da“.
Saan täiesti aru, miks
inimesed siia puhkama tulevad. Linna läbib üks pikk tänav, kus hotellid
paiknevad rannariba ning teisel pool teed järjest restoranid ja poed. Äärmiselt
lihtne, ei mingit võimalust eksimiseks. Tänu tuulele on populaarne kite
surfing, lisaks saab laenutada surfilaudu, jetisid ja paljusid teisi vees
olemist lõbusamaks tegevaid vidinaid.
Kuna siin pole midagi tarka
teha, siis oli hea võimalus süüa meretoitu. Neid restorane on rannaribal palju
ning akvaariumis tõeliselt muljetavaldav valik. Esimene õhtu sai austreid,
angerjat ja konna jalgu. Maitsev, aga mitte piisav. Seega tuli teine õhtu
äärmuse poole liikuda ning menüü nägi välja järgnev:
Pits viina kobra mao vere ja
sapiga
Peale hammustasin veel tuksuva
kobra südame
Kartulid sibulatega
Nuudlid
Merekarbid
Barracuda kala
Hai kala
Grillitud ja praetud kobra
madu
Kilpkonn
Kogu komplekt koos jookidega
läks kahele inimesele maksma 1 200 000 dongi ehk 41,5 eurot. Kõige
paremini maitses hai ja kobra, napilt jäi maha barracuda. Kilpkonn oli küll
hea, kuid hirmus kondine ja vähese lihaga. Merekarbid on merekarbid, ei midagi
erilist ning maitse poolest austritega ei konkureeri.
Puhkuse norm on nüüd täis. Aeg mõned päevad Ho Chi Minh
City`s veeta ning suunduda taas lähemale kohalikule elule, Mekongi deltat
avastama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar