Ho Chi Minh City võlud ja kuulsus

Bangkok, Hanoi. Need on pöörased linnadžunglid, kus igaüks peab enda eest võitlema. Saigon aga üllatas ja eristus ning see mulle meeldis. Parasjagu kõike alates heast söögist ja tänavakaubast ning lõpetades ööelu ja minu 15 sekundi kuulsusega televisioonis.

Rahvasuus tuntud kui Saigon, ametlikult Ho Chi Minh City on ligi 8 miljoni elanikuga Vietnami suurim linn. Kunagine Lõuna-Vietnami pealinn ja kommunismivastaste tugipunkt on täna värvikas ja nooruslik linn. Kirju elu sai selgeks juba esimesest hetkest, mil paarisaja meetrine jalutuskäik viis Mai Guest House nimelisse väga mõnusasse (ja soodsasse) hotelli, mis asus piirkonnas 1 (District 1). Viimane on tuntud kui seljakotirändurite piirkond, kus elu mitte kunagi ei peatu.

Hotell paiknes 1,5-2,5 meetrit laial kvartalisisesel tänaval ning astudes mõned sammud möödudes tänavakohvikutest, lihalettidest, juuksurisalongidest ja sarnasest jõudis elu keskmeks olevale Bui Vien tänavale. See on omaette vaatamisväärsus, kus igal sammul baarid ja kohvikud, nende vahel asutused rõõmsameelsete tütarlastega ning igal sammul mõne kauba või teenuse pakkuja. 

Kõnniteed olid täidetud toolide-laudadega, kuigi see oli antud tänaval keelatud. Lahendus aga lihtne – osad laotasid istumiseks maha vaiba ning teised koristasid politseid märgates baari kokku vähem kui 10 sekundiga. Võttis muigama, kui tänaval laua taga istudes oli mõne sekundiga kadunud joogid, laud ja tool – alles vaid nõutult seisev mina. See ilmestas hästi Saigoni nooremat generatsiooni, kes elavad tempokat, lõbusat ja üsna läänelikku elu.

Minu jaoks oli tegemist linnaga, mis oma olemuselt väga hästi sobis. Inimesed on avatud, võrreldes põhjaga rõõmsameelsemad ning äärmiselt sõbralikud, kuigi tugeva kauplejaverega. Kogu linna toimimise loogika oli arusaadavam, liiklus võrreldes Hanoiga rahulikum ning toidud maitsvamad.

Linnas jagub uudistamist küllaga. Lisaks tänavaelule jõudsin seekord külastada paari turgu (võltskauba paradiis) ja mõningaid kultuuriväärtusi. Kohalike jaoks on väga oluline koht Iseseisvuspalee (Independence Palace). Pika ajalooga hoones elas Lõuna-Vietnami president ning 30. aprillil 1975 tähistas tankidega läbi palee väravate sõitmine Saigoni langemist ja Teise Indohiina sõja lõppu. Emotsioon hoonest on kahetine. Tegemist on üsna igava arhitektuurilise lahendusega, kus tunneb igal sammul Nõukogude Liidu hõngu (kuigi tegemist oli läänemeelse keskusega). Kandiline mööbel, plastikust odavad lambid, üksluised seinad-aknad-uksed. Lisaks mõned uhkemad ruumid ning ajaloo tekstilised-pildilised selgitused. Teiselt poolt oli sama tagasihoidlikkus just see, mis üllatas – Euroopas on nii tähtsad hooned ajastule vastava luksusega üle külvatud.

Edasi viisid sammud Saigoni Notre Dame katedraali (Basilica of Our Lady of The Immaculate Conception) vaatama. Tõesti, 19. sajandi lõpus tõid prantslased Prantsusmaalt kohale ehitusmaterjali ning tulemus vägagi euroopalik. Lisaks osutusid muljetavaldavaks 20. sajandi alguses Prantsuse arhitekti Gustave Eiffeli poolt projekteeritud Saigoni Postimaja (Central Post Office) ning Hiina kogukonna poolt ehitatud Jade Emperor Pagoda. Viimane oli koos kilpkonnade, süngete ruumide ja veel süngemate kujudega aukartustäratav.

Tulemata ei jäänud ka minu 15 sekundit kuulsust. Külastades Vietnami traditsioonilise meditsiini muuseumit (The Museum of Traditional Vietnamese Medicine) püüdis mind kinni kohalik televisioon ning sain anda intervjuu enda muuseumi elamuse teemal. Tore vahelduseks Vietnami televiisorikastis figureerida.

Traditsioonilisel meditsiinil on Vietnamis pikk ajalugu. Juba 14. sajandil dokumenteerisid teadjamehed põhjalikult ravimeetodeid ja –taimi ning meditsiini kuulsus jõudis ka väljapoole riigipiire. Ühe ravimifirma poolt asutatud muuseum paiknes viiekordses vanas stiilis ja ohtrate puidust kaunistustega majas ning sisaldas 18 erineva teemaga ruumi, kus oli vaatamiseks välja pandud dokumente ja esemeid ajaloost, suur valik ravitaimi, nende erinevaid töötlemise vahendeid ning palju äärmiselt ilusaid teepotte. Erinevalt teistest muuseumitest andis seal uue mõõtme taimede lõhn, samuti olid sildid keskmisest informatiivsemad, kuid kaasaegsed interaktiivsused taaskord puudusid.

Kokkuvõttes meeldis Saigon märksa rohkem teistest külastatud suurlinnadest, Bangkokist ja Hanoist. See läheb linnade nimekirja, kus võiks vabalt mõnda aega elada.