Bussisõit ei ole ajavõit, see
sai juba selgeks. Rongis pehmel voodil lesimine tundus lausa paradiis. Või
vähemalt hetkeni, mil ilmnes, et parim saadaolev võimalus on pehme iste (soft
seat). Mis seal ikka – ainukeste välismaalastena on vagunis küll ebamugav
(oleks vaid 30 sentimeetrit lühem), kuid lõbus. Teekond Hanoi-Danang-Mui Na
võis rongiga alata.
Rong oli vana, väsinud ja üsna
ülerahvastatud, sest kohalik üritab ühele istekohale lisaks endale kaks last
mahutada. Mahub küll, lapsed saadeti pingi alla magama ning polnud häda
vähematki. Mugavusastme valikud olid mitmekesised. Ilma konditsioneerita kõva
iste, kondistsioneeriga kõva iste, pehme iste, kõva magamine ja pehme magamine.
Sõidu algus oli tore, sest lapsed kilkasid ja inimesed olid rõõmsad. Kui tuli
uneaeg, siis lapsed nutsid ja inimesed olid mornid. Hommikul taas vastupidi.
Kohalikud lapsed on siin
ägedad ning õigepea kogunesid nad inglise keelt õppima. Rongis on viimast hea
teha, sest aknast välja vaadates näeb kõikvõimalikke asju, saab need ette õelda
ja lapsed kordavad järgi. Lisaks saab ette lugeda joogipudelite ja teiste
kaupade ingliskeelseid silte.
Rongisõidu vaieldamatult parim
elamus oli Hua ja Danangi peatuse vahel, kus rong sõitis mereäärsetel kaljudel,
möödudes paradiisirandadest ja läbides pimedaid tunneleid. Seda teekonda tasub igaljuhul
läbida, ükskõik mis suunas.
Danang ise on ligi miljoni
elanikuga suurlinn, mis oli kaua välismaailmale suletud, kuid 1990ndatel hakati
sinna meelitama välisinvesteeringuid ning nüüd on tegemist Vietnami kõige
jõukama piirkonnaga. Lisaks kõrghoonetele, Pizza Hut`ile ja teistele lääne
luksustele on seal võrratu rand ning kaunid mäeahelikud.
Kuna omal käel
ringiuudistamisest jäi väheseks, siis sai üheks päevaks laenatud easy rider –
selle kandi omapäraks on suur hulk mootorrattureid, kes turiste ringi sõidutavad.
Mina leidsin omale Trungi nimelise härra (Vietnam Easyrider Private Day Tours),
kes viis mind raudeega sarnast rada jooksvat teed mööda koseni. Lõppsihtkoht
oli suurepärase veega, kuid kuna oli laupäev ja koolivaheaeg, siis pidi seda
vett tuhande inimesega jagama.
Kosk koseks aga teekond ja
giid olid tasemel. Härra valdas vabalt inglise keelt ning aruteluks võis tõstatada
ükskõik millise teema, olgu selleks infrastruktuur, majandus, haridus, söögid,
joogid või lai maailm. Kuna rüüpasin teel mitu kohvi, siis linna jõudes jäi Trung
ühes kohas seisma, kadus kaheks minutiks ning tagasi jõudes sain kingiks
Vietnami parima kohvi (proovisin, vastab tõele) ning vastava seadme kohvi
valmistamiseks. See easyrider tripp oli äärmiselt positiivne kogemus ning kui
millestki kahju on, siis vaid sellest, et mitmepäevast trippi käsile võtta ei
saanud.
Kuna kavalus ja varem
rongipileti ostmine ei aidanud (ikka pehme iste, sest rongid on puupüsti täis),
siis tuli peale kahte ööd võtta suund lõuna poole, et leida lõpuks pisikene ja
armas rand. Enne 13-tunnist rongisõitu sai boonusena 1,5 tundi hilinenud rongi
ehk 15 minutit enne algset väljumise aega lapsele istme pakkumine oli igati
viisakas tegu. Igaljuhul on rongisõit parem, kui bussisõit ning peale mõningaid
seiklusi olimegi järgmises sihtkohas – Mui Na.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar