Elu Lääne-Austraalia edelanurgas

Käidud radade uuesti tallamine võib mõnedes maailma paikades haigutama panna, kuid kindlasti ei ole see küsimuseks Lääne-Austraalia edelanurgas. Kui pea kümnepäevasest rannalaagris elamisest parajalt pehmeks küpsenud, siis üks klassikaline rohi on metsas tuuleiiliga jahutamine. Metsasõbrana ei pidanud ka seekord metsas pettuma.

Aga jõuame metsani sammhaaval – see tee on uskumatult hea. Istusin eelmises postituses kujutatud paradiisirannas, päikene mõnusasti soojendamas ning mõtlesin omaette, et tea mis rannad seal teisel pool lahte kaljude juures olema juhtuvad.

Mõeldud-tehtud. Teisele poole saamiseks tuli jalutada umbes 8 kilomeetrine rannakaar ning 4 kilomeetrit künkaid ületada. Ees ootas Little Beach, Two Peoples Bay rahvuspargis – imekaunis rand, mille Tripadvisori kasutajad on piirkonna üheks suurimaks vaatamisväärsuseks valinud. Ilmselgelt seekord esmaavastaja tiitlit ei pälvinud.

Aga ärgem unustagem kuldtõde: ei tohi olla uuenduslik, ei tohi nurga taha vaadata. Varustatud kõrgtehnoloogia abil tehtud satelliidipildiga sättisin sammud üle ranna, ronisin üle kaljunuki ja voila – privaatne paradiis.

Avastamisrõõmu jätkus seal kandis tegelikult veel. Näiteks Waychinicup National Park...

... ja Mount Manypeaks Nature Reserve.

Aga metsadest...

Albany`st edasi sõites jääb teele veel hulga kauneid mererandu. Kuulsaim neist Denmark`i lähistel asuv William Bay National Park, kus asub ookeani eest kividega kaitstud Green Pool. Snorkeldamise ja allveekalastamise paradiis, tuhandete turistide magnet. Minu pilk oli aga sisemaa poole pööratud, kus viinamarja kasvandused hakkasid asenduma suurte ürgsete puudega.

Puude kõrghetk saabub Walpole-Nornalup National Park`is, kus asub võimas Valley of the Giants. Tegemist on hiigelsuurte karripuudega metsa ehitatud rajaga, mille kõrgeim punkt on 40 meetrit maapinnast. Vaade, lõhnad, metsahääled ja tuul annavad võimsa elamuse. Näol olev õnnesära ei vähene isegi siis, kui 30 hiinlast õõtsuval rajal grupipilti organiseerivad.

Lisaks puu tippudes jalutamisele asub kõrval Acient Empires jalutusrada. Taas üks koht, kus oleks tahtnud kõige esimene olla. Seal asuvad ühed maailma vanimad puud, millest osa on üle 400 aasta vanad ning ligi 15-meetrise ümbermõõduga. Hiinlasi mahub sinna palju.

Metsast lahkudes maandus minu juurde suur must lind, kes väga kurjakuulutavalt häälitses. Head siit tulla ei saa, mõtlesin.

... ja tagasi parima ranna rändkarika juurde...

Ei tulnud tõesti head. Kõikide hääldusgurmaanide suureks kurvastuseks avastas ühe parima rahvuspargi aastal 1792 Prantsuse admiral Bruni D'Entrecasteaux. Lihtsustatult on piirkonna nimi täna D'Entrecasteaux National Park ning see võtab enda alla tervelt 130 kilomeetrit rannajoont. Mina võtsin suuna Banksia campground`i poole, milleks tuli ette võtta pehme liivatee.

See oli tõeliselt hea telkimiskoht. Täpsemalt võib sinna isegi ilma telgita minna, sest püsti on pandud suur varjualune koos magamisruumide ja muu vajalikuga. Minul õnnestus aga saada telkimiskoht number 4. Kui istud toolil, siis oleks justkui tavalises põõsas omadega. Kui püsti tõused, siis hoia parem toolist kinni.

Mõned sammud mäest alla ning olid taas ühes imekaunis rannas.

Ideaalne? Kui see ideaal on saavutatud mõne sammuga, siis vaevalt on see päris ideaalne. Taaskord sateliidifotoga varustatult astusin kõrvetava kuumuse käes 4 kilomeetrit mööda liivateed mäest üles.

Teekonna lõpus avanes esmalt silmade ees Cliffy Head. Kommentaare see vaade palju ei vaja.

Veel lühikene jalutuskäik ning algas kitsas ja järsk rada allamäge. Esimesed viis minutit polnud aimugi, mis võib ees oodata.

Kuskil kümneminutilise jalutuskäigu järel jõudsid vaid hüüatada: “hoia piip ja prillid” ning parima ranna rändkarikas pudenes nõrkenud näppude vahelt. Bottleneck Bay oli 12 punkti 10st. Veetsin seal pea viis tundi, kõrbesin lootusetult päikese käes ning ootasin esimest inimest. Kedagi ei tulnud. Kogu paradiis oli vaid minu päralt. See on rand.

... et metsas taas põletushaavu ravida.

Taevas nõuab ohvreid. Parima paradiisiranna päikese põletuse haavad olid valusamad, kui kunagi varem. Kogenud metslasena pöörasin rooli metsa poole – seekord (taaskord) Northcliffe, Manjimup ja Pemberton. Kõik äärmiselt ilusa metsaga piirkonnad. Pikema peatuse tegin Pembertoni kandis Big Brook Dam`i lähedal metsas asuval telkimisplatsil.

Piinava valu ja õudusunenägude tõttu magamata jäänud une pärast jäi tegemata üks kõige olulisem tegevus – Marroni ehk hariliku jõevähi suurema venna püüdmine. Põhihooaeg oli just jaanuaris käimas. Küll sai jalutatud Big Brook Dam´ini, mis nägi välja justkui hea armas Viitna järv. See on senini üks kõige nauditavamaid kahetunniseid vees sulistamisi siinpool ekvaatorit.

Veel Augusta, Margaret River, Busselton jne. Koopad olid vaatamist väärt. Istandused ilusad, küll mitte lähedal Mount Barker`ist itta mineva mäeahelikuga. Autosid ja inimesi oli, oh appi. Olen vist kohe Perthis.