Tööpuudus, kaasaegne orjandus ja põneva väljakutse leidmine

Kõik on kuulnud Austraalia ülikõrgetest palkadest ja imelisest elust, kuid reaalsuses tähendab Austraalias töötamine arvestatavale osale välismaa inimestele üsna nigelat olukorda. Nutikamad suudavad leida tasuva ja mõistlike tingimustega töö, kuid keskmine seljakotirändur töötab olematu raha eest ja elab väga tagasihoidlikes tingimustes.

Minu väljakutse oli leida põnevat ja tasuvat tööd idarannikul (Queensland, New South Wales). Enda esimeses töökohas olin pool tundi ning teises viis tundi. Miks nii? Põhjus on lihtne – mul on (veel) valikuvõimalus.

Töö otsimine algab enamasti kuulutusterohkest Gumtree.com.au nimelisest portaalist (kuigi on ka palju paremaid viise, nendest tulevikus). 90% võõramaalastele sihitud kuulutustest mahuvad kategooriatesse, mille üle mina suurt rõõmu tunda ei oska.

• Müügitöö tänaval. Ladusas kirjekeeles kuulutused kutsuvad seljakotirändureid tänavale nodi müüma, annetusi korjama, kõnekeskustesse või sarnastesse kohtadesse. Lubatakse suurt raha ja kirju seltskonda. Kui eesmärk on linnades viibida, müügi- ja teeninduskultuuri ning keelt õppida, siis võib see olla arukas valik.
• Vabatahtlik töö ehk woofing. Austraalased teavad väga hästi, et paljud seljakotirändurid üritavad meeleheitlikult jääda Austraaliasse ka teiseks aastaks (selleks on vaja 88 päeva farmis töötada) ning miks maksta sellistele meeleheitel inimestele raha? Seega pakutakse täiskohaga töö tasuks elamist ja toitu. Talve perioodil on põhja-Austraalia ehk soojema koha poole liikudes selliseid pakkumisi üha rohkem. Kohati lubatakse nädalaks ka 100 dollarit taskuraha, millest sääste naljalt ei kogu.
• Põllul viljade noppimine. Kuskil on alati vaja midagi korjata, kuid suur osa nendest pakkumistest on naeruväärsed. Enamasti on tegemist tükitööga, kus palkajaks ei ole farmer, vaid keegi vahemees, kes iga inimese pealt raha endale tasku pistab. Keskmist sissetulekut lubatakse hästi, kuid reaalsuses nõuaks see äärmiselt suurt võimekust ning enamasti pole ka piisavalt tööd.
• Tööhostelid. Oled alati teretulnud hostelisse, kus maksad nädala eest 150-250 dollarit ning sulle otsitakse töö. Võib vedada ning saada mõnele heale otsale, kuid enamasti on hostelis väga raske raha kõrvale panna. Kuna hostel on äri, siis tihti ootavad inimesed hostelis tööd (maksavad iga nädal raha) ning hostel otsib ise töökuulutustega väljast inimesi, et enda äri edendada. Tööd jagub tihti vaid 3-4 päevaks nädalas ning ülejäänud aeg käib pidu. Niiviisi kaugele ei jõua.

Muidugi on erandeid ning igast kategooriast leiab arukaid pakkumisi. Mina otsustasin siiski need kategooriad üsna kiiresti tegevuste nimekirjast maha kriipsutada ning vaadata midagi ülejäänud 5% hulgast.

Tulles tagasi esimeste tööde juurde, siis esimene valik oli atraktiivselt kirjeldatud suvikõrvitsate korjamine Bundabergi lähedal, kus keskmine inimene pidi päevas teenima üle 100 dollari. Jõudes hommikul kell 6 põllu äärde ilmnes aga tõsiasi – põld oli täidetud seljakotiränduritega, kes vajavad farmipäevi teise aasta viisa jaoks ning asjaolusid uurides ilmnes, et nad teenivad päevas pigem 30 dollarit, mis pole piisav isegi elamiskulude katmiseks. Pool tundi muhelemist ning ära sealt põllult sõidetud sai.

Teine töökoht läks kategooriasse, mis mulle kogemusena igati meeldiks – sigade farmi (mis teha, mulle meeldib liha). Tingimused tundusid igati arukad, sest pakuti tunnipalka (21 dollarit tunnis), kuni 50 tundi tööd nädalas ning elamiseks eraldi tuba. Öömaja eest tuli tasuda 100 dollarit nädalas. Tundus olevat väärt 1000 kilomeetrist sõitu. Kohale jõudes vaatas vastu natukene teine vaatepilt, jõudsin kell 10 õhtul ja lahkusin kell 3 öösel. Kui uksele on kirjutatud „will you survive?“ ning toa seinale kraabitud „welcome to hell“, siis ei saa asjad päris korras olla – kuskil jookseb elamistingimuste osas piir. Rõõmu ei valmistanud ka see, et lähim mobiili leviala ja pood oli 80 kilomeetri kaugusel.

 Seega tuli uuesti vaadata. Üks ahvatlev tegevus oleks olnud veisefarmis töötamine, kus enamasti tuleb aeda parandada ning mootorrattal või hobusel karja ajada. Neid pakkumisi oli mõistlike tingimustega (st palk 500+ dollarit nädalas) üsna vähe ning parematel kohtadel nõuti enamasti kogemust. Minule jäi põneva väljakutsena sõelale üks viiepäevane (tasuline) koolitus, kus õpetatakse mootorrattal karjatama, aeda ehitama, mootorsaagi käsitlema, traktoriga sõitma, tuhandet ohutustehnikat ja muud sarnast. Peale koolitust oli garanteeritud töökoht palgaga 350-450 dollarit (masinate operaatoritel isegi rohkem).

Teine võimalus oli minna õunakorjajaks, kus pigem erandina palkas internetis inimesi farmer ise ning tingimused olid keskmisest palju paremad – 21 dollarit tunnis, kuni 60 tundi nädalas, öömaja 130 dollarit nädalas. Siiski pole viljade korjamine minu jaoks, sest kui puudub igasugune huvi töö vastu, siis pole töö kuigi lõbus.

Kolmas võimalus oli vahetada osariiki ning minna Western Australia`sse lambafarmi sabalõikajaks ja karjatajaks. Selle võimaluse leidsin ühe Perthis paikneva agentuuri kaudu (Aussijobs), mis paistis Skype intervjuule toetudes väga tore ja asjalik sotsiaalse missiooniga asutus olevat. Lambaliha meeldib mulle väga ning töö huvitav, kuid seekord jäi kaugeks.

Neljas võimalus oli minna New South Wales`i ja Victoria piirile, Bondi State Forest`i nimelisse metsa puid istutama. Kui vaatasin kaardilt asukohta, siis rohkem mul infot vaja ei olnud, sest see on täpselt minule.

Töö on väga raske, ütleks isegi kaelamurdev. Mägisel maastikul on suured langetatud metsad väärt puidust puhastatud ning ülejäänu buldooseriga segamini pööratud. Töövahenditeks on labidas ja istikute kandmise vöö, mis kaalub 150 istikuga oma 15 kilo. Sellise koormaga turnid kilomeetreid ja kilomeetreid üle puurisu ning istutad ette veetud väikse vao sisse 2,7 meetri järel puu istiku. See tähendab tihti 30-40 sentimeetrit jalgealusest maapinnast sügavamale ulatumist.

Palk on töötahte korral hea. Ühe istiku eest makstakse 10 senti ning keskmine inimene istutab päevas 1000-2000 istikut. Kõige tugevam istutas päevas ligi 3300 istikut ehk teenis 330 dollarit. Tööd on kuus päeva nädalas, elukoht sügaval metsas ning metsa sõitmine võtab kohati kuni 1,5 tundi, millest hea osa ajast ronitakse suurte Toyota Land Cruiseritega metsa- ja mägiteedel.

Rikkust ma siit ei leia, kuid lumesadu mägises metsas augusti alguses on kogemus, mida iga rikkus ei asenda. Lisaks on see suurepärane trenn nii kehale kui mõistusele.